Sotside uus sära ja harakad
Ei oleks uskunud, et minu silmad seda näevad. Sotsid on tõusnud Eestis populaarseimaks erakonnaks! Tõsi küll, Reformierakonda edestatakse ülinapilt, statistilise vea piires, aga ikkagi.
Jah, eks ta ole, õigesti öeldakse: tasa sõuad, kaugele jõuad. Põhjuseid, miks sotsid justkui üleöö sedasi haljendama on löönud, on muidugi mitmeid. Muu hulgas on tõsise panuse andnud kõik teised erakonnad, kes on teinud oma parima, et jätta valijaile võimalikult ebameeldiv mulje. Eks ole, kui saja meetri rajal ülejäänud võistlejad jooksmise asemel kukerpalle teevad või üksteist sääremarjast purevad, siis on loomulik, et esimesena jõuab finišisse ebasportlik prillipapa, kes küll ei hiilga väledusega, kuid see-eest – nagu ühes tuntud laulus konna kohta öeldakse – „astus usinasti mööda teed, oijee, oijee!”.
Tõsi küll, prillipapa hakkab nüüdseks minevikku jääma. Sotside kuvand on muutunud. Omal ajal olid nad tõesti kui jaama õllekasse eksinud professorid, kes üritasid üleüldise jorina keskel intelligentset juttu rääkida ning sõid oma viinerit siivsalt noa ja kahvliga nagu preilid, sellal kui teised täitsamehe kombel otse näpu vahelt haukasid. Loomulikult ei võinud säärased naljakad ja eluvõõrad vurled võita laiade rahvamasside usaldust, nende valimine jäi vähemuse eralõbuks.
Nüüdseks on mörin õllesaalis muutunud nii kõrvulukustavaks, et ehmunud kodanik vaatab abiotsivalt ringi ja korraga paistab talle, et varem veidi jobulikuks peetud seltskond kõrvallauas kehastab mingitki alternatiivi. Seda enam, et nad polegi enam nii iseäralikud, ka nende lauda on ilmunud asjalike nägudega tüsedaid isikuid, kes mõistavad kanne kokku lüüa. Sven Mikser ise kehastab oma olekult küll endiselt tuupurist viiemeest, mis rahustab sotside endiseid valijaid, kes võiksid oma erakonna liigse moondumise pärast ärevaks muutuda, kuid kui vaadata ühispilti, siis näeme sealt vastu naeratamas üsna palju tundmatut rahvast, kellel pole sotside klassikalise kuvandiga midagi ühist.
Ja pole kahtlustki, et selliseid inimesi hakkab
aina juurde tulema: seda rohkem, mida tõenäolise-maks saab sotside edu tulevastel valimistel.
Nad lendavad mesipuu poole
Siiani polnud võimujanustel sotside sekka asja. Milleks siduda end väikese ja nõrgaga, kes isegi valitsusse pääsedes oli sunnitud joonduma võimsamate partnerite järgi? Ei, pigem astuda ikka Reformierakonda, et jagada riigipirukat, või liituda Keskerakonnaga, mis andis prii juurdepääsu Tallinna supipotile. Marginaalsus hoidis sotsid puhtana. Nüüd, tõusnud populaarsustabeli kõrgeimale pulgale, hakkab sotside nimi mõjuma magnetina. Võib arvata, et nii mõnigi lööb oma tiivad laiali ja lendab mesipuu poole.
Sest mis mõtet on ühel tegusal inimesel, kes tahaks osaleda valitsuse moodustamises, kuuluda näiteks Keskerakonda, mille puhul on teada, et niikaua, kuni eesotsas seisab Savisaar, pole neil Toompeale asja? Aga Savisaar on igavene nagu kuu ja päike! Eks sellest tulenebki see käärimine ja trots „isakese” vastu. Ka Hitleri kindralid, kes teda omal ajal ustavalt teenisid, hakkasid lõpuks oma füüreri vastu mässama. Siis, kui olukord rindel oli muutunud nii hulluks, et tõotas vältimatut kaotust. Kui oli selge, et õnn ja mõistus on suure juhi maha jätnud ning koos temaga pole enam võimalik karjääri teha.
