Kristjan Jõevere: Jõhker macho ja väike titt
Oi, sa jäid lapsega koju! Kuidas sa hakkama saad? Mis sa teed, nii üleüldiselt, päevad läbi? On igav ka? Kas teie perele oli niimoodi rahaliselt kasulikum? Kas sind koondati ära? Kas naine ise tahtis tööle minna või oleks muidu tema ära koondatud?
Selliseid küsimusi kuulen ma iga kord, kui tuleb jutuks, et jäin oma alla-aastase lapsega koju ja naine läks tööle tagasi. Minutaolisi lapsepuhkusele läinud mehi on Eestis veidi alla tuhande. Küsimusi utreerides uuritakse esmalt, kas see on äkki mingi vingerpuss. Vahest ma käin ikka tööl edasi ja saan mustalt palka? Küllap peab asi olema ikka rahas, mõtleb praktilise meelega küsija, milline normaalne isa, kel täitsa viisakas töökoht olemas, tahaks muidu lapsega koju jääda! Lapsega kodus olemine on ju väga raske, täiesti nagu päris töö, vaat et palju keerulisemgi kui mõne kontorisistuja amet! Tavaliselt räägib sellist juttu mõni vanema põlvkonna esindaja, näiteks värske vanaema või koguni vanavanaema.
Siinkohal kõigile, kes on lapsega koju jäämist kaalunud, aga loobunud, sest „see on ju nii raske”, väike julgustus: ei ole! Lapsega kodus olemine ei ole üldse raske, vaid hoopis täpselt vastupidi väga kerge. Vähem kui aasta vanuse lapse eest hoolitsemine ei ole „täiskohaga töö” ja küsimus „millal maksad memme vaeva” on esialgu kohatu, sest see pole mingi vaev. Mul on ka üks peagi teismeline laps, miska võin kinnitada, et hirmus vaev tuleb alles pärast, kõikvõimalike katsetega, võistlustega, varajase ärkamisega ja keerulise logistikaga. Pisikese lapse hoidmine on samuti kahtlemata töö, ent väga kerge ja meeldiv, umbes nagu istuksid loomaaias ja vaataksid päevad läbi nunnusid karvapallikesi, näiteks hüäänikutsikaid, ja annaksid neile süüa.
Imelusika värvid
Toitmine-kasimine on tänapäeval tõesti lihtne. Mul on näiteks isegi selline lusikas, mis muudab värvi, kui toit on lapse jaoks liiga palav. Mähkmete vahetamine pole eriline probleem, piimasegu tuleb pakist, püree purgist, riideid peseb pesumasin. Muuseas, kui panete kogemata mähkme pesumasinasse, ei juhtu ka midagi. Sealt tuleb välja mingit geeljat pudi ja riided tuleb üle pesta, aga mingit katastroofi pole – katsetega kontrollitud. Aga ärge nüüd igaks juhuks proovima hakake, mina tulemuste eest siiski ei vastuta.
Kuidas aga ometi vastata küsimusele, mis ma siis päevad läbi teen? Üks teine isa, kes samuti kodus last kasvatas, juhtis kord mu tähelepanu asjaolule, et üheltki emalt, kes lapsega kodus on, ei küsiks keegi midagi nii naiivset: mida sa teed päevad läbi? Isade puhul aga eeldatakse justkui, et lapsehoidmine ei ole piisav väljakutse, selle kõrvalt võiks kirjutada näiteks uue rahvuseepose või asutada oma äriettevõtte. Päris nii see ei ole, laps sisustab päeva ilusti ära.
Mis ma siis päev läbi teen? Hommikul, teadagi, ärkan üles, viin naise tööle ja lapse kooli, siis tulen noorema lapsega koju tagasi, annan talle iga paari tunni tagant süüa ja vahetan mähkmeid, pesen ja kreemitan taguotsa, keskpäeva paiku lähen jalutama, joon pargis papptopsist latte’t, tulen koju, toon vanema lapse koolist ära, teen meile midagi süüa, naeratan lahkelt, noogutan, vahetan mähkmeid, pesen, annan süüa, naine tuleb koju, naerame, on õhtu, läheme magama.
Ei kõla ju eriti keeruliselt, vähemalt reporteritöö on küll palju raskem kui lapsehoidmine. Näiteks praegu, kui ma seda lugu kirjutan, kolgib mu väike tütar ühe laulva mänguasjaga vastu põrandat, mõnesekundiline viisijupp põimub vaimustunud kilkamise ja hirmsa kolinaga, aga mind ei aja see üldse närvi, sest mul pole kuhugi kiiret ega midagi tähtsat teha.
See iseloomustabki lapsega kodus olemist kõige paremini: mingit stressi ei ole, kiiret ei ole, on aega oma mõtted lõpuni mõelda.
Moodne mees
Keskmise eesti mehe jaoks on lastega koju jäämine elu ainus võimalus mõneks kuuks sissetulekut kaotamata kuradirattalt maha astuda, natuke oma elu ja tuleviku üle järele mõelda ja rahuneda. Olen mingist ajakirjast lugenud, et lapsega kodus olemine on hea, sest siis õpib isa last tundma ja nii edasi. Üldiselt on see jama, sest nii väike laps muutub niivõrd kiiresti, et mingist tundmaõppimisest ei saa juttugi olla. Küll aga võib see mees hoopis iseennast paremini tundma õppida. Võib juhtuda, et ta leiab iseendast ühe teise inimese, kes ei olegi insuldikursil tõmblev korporatiivne röövkala, alkoholismi varaste tunnustega ja igikestva paha tujuga, vaid hoopis rahulik ja tore isa.
Pealegi, olen märganud, kaasneb kodusolemisega teatav moodsa mehe oreool. Astute automaatselt teadlike ja trendikate sekka, pälvite feministidest lähikondsete heakskiidu ja saate andeks kõik korrad, kui olete naiskolleege vanusest sõltumata tšikkideks kutsunud.
Graafika: Maret Müür
