Lõpp algusest peale
Kui “Torino hobune” 2011. aastal Berliini filmifestivali võistlusprogrammis esilinastus, väitis režissöör Béla Tarr intervjuudes, et see jääb tema viimaseks filmiks ning ta tahaks hoopis taksojuhina tööle hakata.
Teatud ringkondade protest tõstatas taas klassikalise küsimuse, kas kunst kuulub autorile või rahvale ja kas artistil on “kohustus” oma talenti üldsuse hüvanguks n-ö sihtotstarbeliselt kasutada. Võib-olla saaks Béla Tarrist erakordselt halb taksojuht, aga kui tegemist on tema sisemise sooviga, siis kes oleme meie, et teda takistada.
Igatahes tõi “Torino hobune” sellisele soovile põhjenduse. Kui Martin Scorsese on mängleva kergusega rääkinud sellest, et ta eelistab filmide vahel reklaame teha selleks, et pingest vabaneda, siis pärast “Torino hobust” justkui ei saagi enam midagi tulla. Niivõrd totaalne on Tarri lõpparve filmikunsti, inimkonna ja maailma saatusega, et sellise seisukohavõtu varemetele midagi ehitada tunduks lihtsalt kohatu.
Filmi aluseks on Friedrich Nietzsche kohta räägitav legend, kuidas ta Torinos 1889. aastal pekstava hobuse kaitseks välja astus ja kogu kogemusest sellise šoki sai, et 11 aastat, kuni oma surmani enam sõnagi lausuda ei suutnud. Mis aga sai hobusest, küsib Tarr oma filmis, ja pakub nägemusena täiesti halastamatu sissevaate ühe leibkonna hävingusse. Terve film on nagu tagurpidi käima pandud maailma loomise lugu Piiblist – olemise järkjärguline dekonstruktsioon.
Tarri enda sõnul räägib “Torino hobune” “inimeseks olemise raskusest”, pakkumata meile huku vastu ühtegi vastumürki. Mingil moel tuleb suuta jääda inimeseks ka siis, kui kogu maailm üritab sind põlvili suruda. Kõigest hoolimata.
Tarri visuaalsed kaubamärgid, nagu mustvalge pilt, ülipikad lõikamata kaadrid ja ajatus maailmas ajatute probleemidega maadlevad inimputukad, on siin kõik lihvitud viimse peensuseni. Tundub, et režissöör on seda filmi tehes end suutnud häälestada selle “viimase filmi” lainele ehk siis viia end veeuputuse-eelsesse meeleollu koos sellega kaasneva pooldeliirse pingutusega, mis midagi reservi ei jäta. “Torino hobune” on mõnes mõttes Tarri loomingu kvintessents, mis kinnitab pööratutele nende usku ja paneb vastaseid teda veelgi kirglikumalt vihkama.
Filmi kahe ja poole tunnine pikkus antakse edasi vaid kolmekümne kaadriga, aga stseenide ülesehitus on tarrilikult niivõrd pinges, et raske on põnevust alla suruda. See on paradoks, mida peab tema puhul lihtsalt isiklikult kogema, et seda mõista – seda enam, et tekstiga kohti on siin filmis vaid paar tükki.
Kokkuvõtteks: kui te kinost pärast seda filmi väljute naeratus suul, olete te emotsioonide vastu immuunne. Kui aga see kinematograafiline appikarje teile korda läheb, siis võib sellest saada elamus, mis paneb tahtma põhilist – muuta maailma paremaks paigaks. Ka Tarr valis pärast “Torino hobust” taksojuhiameti asemel siiski filmikooli asutamise.“Torino hobune”Režissöörid Béla Tarr ja Ágnes Hranitzky, kinos Sõprus 4.–9. aprillini.
