Sahinad ja hüüded: Ljadovi diktofoni salalindistustest sündis uus kriminaalasi
Jaanuaris mõistis kohus Oleg Ljadovi koos Imre Arakaga süüdi kuriteos, mis puudutas suurärimees Toomas Tamme väljamõeldud palgamõrva. Asjas oli tähtis roll Ljadovi poolt diktofoniga salaja salvestatud kõnel. Uurimise käigus leidis politsei diktofonist ja arvutist hulga salvestatud jutuajamisi, mille Ljadov oli oma arvates ära kustutanud. Pärast nendega tutvumist alustas riigiprokuratuur kriminaalasja, mille uurimine jätkub.
Tallinna staažikas kommunaalametnik Ain Valdmann on viimase 15 aasta jooksul käinud linna kulul koguni 95 koolitusel ja seminaril, õppinud muuhulgas juhtimist, töö- ja organisatsioonikultuuri, mõjusat esinemist, arvutikasutust, tööstressi ohjamist jpm.
Rahvaloendusega on üha mingid jamad. Pärast loenduse ametlikku lõppu on Ekspress saanud mitmeid vihjeid loendamata inimestest või eluruumidest. Näiteks elab Tartus Anne tänaval vanaproua, kes on 95 protsenti rahvaloenduse ajast oma sissekirjutusega kodus viibinud, kuid kelle lugemise vastu pole statistikaamet seni huvi tundnud.
Loenduse lõppedes võisid loendajad endalemälestuseks jätta vile, kaelapaela, salli ja loendusjuhendi. Loenduse personalijuht Palmi Lindjärv aga saatis kõigile loendajatele laiali ankeedid, mille abil saab riigilt küsida töötutoetust ja ettevõtluse alustamise toetust.
Maksu- ja tolliametis olla hiljuti ette võetud suurem koondamine eriti kummalisel viisil. Veel enne kui asutuse teabeosakonnas koondamisplaan avalikuks tuli, lebas osakonna printeril paber koondatavate nimedega. Paber tekitas palju elevust ja imestust, kuid ülemust, kellelt asja kohta aru pärida, polnud parasjagu majas. Kui ülemus järgmisel päeval kontorisse jõudis, puhkes suur pahandus. Osakonna juhataja Tõnis Kuuse pöördus sisekontrolli ja algatas “nõiajahi” selgitamaks, kes paberi printerilt pihta pani. Kõik töötajad kuulati ükshaaval üle. Aga töötajate arvates võisid ülemused koondatavate nimekirja printerile jätta teadlikult.
Eelmises Ekspressis seletab Jüri Mõis, et Eestis peaks olema põlevkivist diislikütuse tootmine kallim kui otse maa seest purskava nafta rafineerimine, mistõttu ei tohiks kodumaine diislikütus kuidagi ära tasuda. Kuidas võiks see Eesti Energial ja erafirmal VKG siiski õnnestuda? Kui riik loovutaks põlevkivi väga odavalt!
