Mare Pork teab, mida teeb, ja teeb, mida tahab

Kes õieti on psühholoog Mare Pork (61), kelle pärast meie parima tennisisti Kaia Kanepi treener oma ametist loobus.

Psühholoogi amet on maailma kõige introvertsem. Sa ei tohi rääkida sellest, mis su kabineti seinte vahel toimub, sul pole võimalik avalikult selgitada oma töömeetodeid, sul pole isegi mõõdikuid, millega töötulemusi ette näidata. Ja sul puudub võimalus enda kaitseks avalikult sõna võtta, kui keegi sind manipulaatoriks või soolapuhujaks sõimab, sest sa oled seotud vaikimiskohustusega, et kaitsta oma klienti.

Täpselt nädal tagasi tegi tennisetreener Silver Karjus ETV hommikuprogrammis avalduse: ta lahkub ametist, kuna Kaia Kanepi võtab rohkem kuulda oma psühholoogi Mare Porgi kui oma treeneri nõuandeid ning Karjuse arvates juhivad need meie esireketi pigem kanala juhatamiseni kui Suure Slämmi võitmiseni. Eesti rahvas, kes tippsportlastega seotut alati väga isiklikult läbi elab, ahhetas: imetreener hülgas meie imetüdruku, ja seda nii räigete süüdistustega, milliseid kuuleb isegi meediapeksuga harjunud publik harva.

Pork on nõustanud paljusid Eesti tippe nii spordi- kui äriilmast. Temalt endalt ei pitsita küll ühtegi nime välja, küll aga kelgivad sellega kliendid ise.

“Käin Mare Porgi juures”, “Mare Pork soovitas” või “Helistasin Marele, ta andis paar märksõna” – see on sama kui öelda, et “mu laps õpib Inglise kolledžis” või “mul on garaažis Porsche Carrera”.

Mare Pork on väärikas bränd: kui ärimaailm, siis tipptegijad, kui sport, siis olümpiavõitjad.

Eestis on kümneid korraliku väljaõppega töötuid psühholooge, kes pikisilmi kliente ootavad. Miks siis kõik Porgi ukse taga tunglevad, miks tema kallid koolitused müüakse välja veel enne kuulutuse ilmumist? Miks tema loengutel seisid tudengid ka vahekäikudes? Miks koolituse lõppedes talle aplodeeritakse? Ja miks tema teenib võrdväärselt oma tipptegijatest klientidega, samal ajal kui teised psühholoogid vaevu ots otsaga kokku tulevad? Ometigi hoiab ta meediast eemale ega kenitle valvepsühholoogina ühiskonnale vaimukaid diagnoose pannes. Arvukatest pakkumistest telesaadetes arvamust avaldada on ta hoidunud. Kusjuures äraütlemisega kaasneb alati mõni kasulik soovitus.

Psühholoogidel on enese reklaamimiseks vaid üks meediakanal – suust suhu liikuv info, sõbra soovitus. See ongi psühholoogitöö mõõdik: sul kas on kliente või pole. Sama mõõdik on ka tennisetreeneritel.

Mare Porki soovitatakse sellepärast, et tema nõuanded töötavad. Tema “soolapuhumine ja manipulatsioonid” seisnevad otsekohesuses. Ta ei keeruta pikalt “tahad-sa-sellest-rääkida”-juttu, vaid ütleb enesekindlalt välja, mis ta asjast arvab. Aga kui vaja, siis kuulab tundide kaupa ega ütle ühtegi sõna vahele. Mulle tundub, et just kuulamine on tema imetehnika: ta laseb silmad vidukile, justkui uneleks omaette, ja siis – lühike täpne rabak. Teste Pork ei armasta, sest need tõkestavad vahetut suhtlemist ning on mõeldud pigem psühholoogi kui kliendi aitamiseks.

Psühholoogi põhiline töövahend pole mitte testid, nagu tihti arvatakse, vaid isiksus. Jõuline isiksus pluss avar psühholoogia-alane eruditsioon ongi Porgi meetod. Lihtne, kuid järeleaimamatu.

Küll aga julgustab ta klienti elama põhimõttel “ma tean, mida teen, ja teen, mida tahan”. Kõlab ju ketserlikult meie normatiivses elukorralduses?! Uskumatu, kui palju (isegi tipptegijate hulgas) on neid, kes võitlevad hirmuga saada iseendaks. Leida kuulekuse ja hea-tüdruk-olemise alt üles oma kordumatu isikupära võib olla valulik protsess.

Näiteks satub suhtekriisis paar psühholoogi juurde. Nad ootavad terapeudilt, et see oleks nagu platsikohtunik: kes saab servi eest punkti, kellel on õigus. Aga õigus oma teed käia on mõlemal! Või kui üks pool satub väljapääsu otsides psühholoogi juurde, võib teine osapool tunda end ühtäkki kõrvalejäetuna, hüljatuna. Partner tuleb seansilt koju ja ajab mingit uut imelikku juttu, korraga on psühholoogist saanud kõige suurem autoriteet – järelikult on psühholoog ta ära tinistanud!

Kogenud terapeudina teab Pork, et kui sellises “kolmnurgas” süüdistatakse psühholoogi, tuleb see rahulikult välja kannatada. Ta on õppinud olema “konteiner”, kuhu igasugu valusaid asju loopida. Sest see pole psühholoogi, vaid ründaja probleem.

Aga mis nüüd ikkagi Kaiast saab? Kaia mängib edasi. Nagu ka Mare Pork.“Huvi enesearengu vastu näitab kõrgtaset”■Mare Pork – koolitaja, juhtimiskonsultant ja nõustaja ning kliinilise psühholoogia professor Tallinna ülikoolis

■Õppinud 10. keskkoolis, Tartu ülikoolis ja Moskva Riiklikus Ülikoolis

■Psühholoogiateaduste kandidaat

■Koolitusteemadeks on kriitiliste olukordade lahendamine organisatsioonis, juhtimiskompetentside hindamine, rahulolu-uuringud jpm