Märt Põlluveer: Loendamata arstid
Meil puudub korrektne ja täpne üleriigiline tervishoiutöötajate arvestus. Ja puudulikele andmetele tuginedes saavad poliitikud ikka ja jälle öelda, et tervisetöötajate nappus ei ole Eestis probleem.
ENSV-st saime päranduseks meditsiinitöötajate arvestussüsteemi, kus praktiseerivateks arstideks ja õdedeks arvati kõik, kes olid kunagi vastava õppeasutuse lõpetanud.
Praktiseerivateks arstideks ja õdedeks loeti ka need, kes olid hiljem töökohta vahetanud või pensionile läinud. Pole imestada, et Eestis oli N Liidu lagunemise ajaks kirjas 6500–7000 arsti. Kui palju neist tegelikult praktiseeris, ei ole täpselt teada. Paraku loendati arste ja õdesid ebatäpsust soosivate põhimõtete järgi ka edaspidi. 1990. aastatel loeti töötavate arstide arvuks 4000–4300 inimest. Andmekogu aluspõhimõtted olid aga vigased. Nimelt loendati ametikohti. Kui arst töötas 1,5 kohaga, läks ta andmestikku kirja 1,5 inimesena. Sedasi täitis paberil kaks inimest kolme koha. Töötas üks inimene aga kahe kohaga, sai temast statistikas kaks inimest.
Kuni 2002. aastani ei peetud mingit arvestust nende isikute üle, kes võivad kliinilise meditsiini valdkonnas praktiseerida.
Tervishoiutöötajate register puudus. Sisuliselt pidi töötaja kvalifikatsiooni kontrollima tööandja (haigla). Eesti väiksuse tõttu ei ole meil õnneks meditsiinitöötajateks maskeerunud petiste probleem märkimisväärne.
2002. aastal rakendunud register oli samm õiges suunas. Iga tervishoiutöötaja peab olema registreeritud. Registris olemata Eestis töötada ei või. Paraku pakub register vaid põhimõttelist ülevaadet isikutest, kes võivad Eestis töötada. Kus need õed ja tohtrid aga tegelikult töötavad? Haiglatel on kohustus terviseametit töötajatest teavitada, kuid nad ei teavita näiteks töökoormusest. Sageli andmed hilinevad või ei saadeta neid üldse. Täielik segadus on aga residentuuriarstide üle arvestuse pidamisega. Tegelik ülevaade nende 535 arsti tegevusest Eestis on ainult Tartu ülikoolil ja seda põhjusel, et residentuuri korraldab ülikool.
Kes võidab ebamäärasusest
Alates 2006. aastast loendab tervishoiutöötajaid tervise arengu instituut (TAI), kes on astunud vana reha otsa. Kokku loetakse ikka ja jälle ametikohti.
Mullu sügisel tunnistas TAI, et nende kogutud andmetes on tegu tervishoiutöötajate topeltlugemisega (nimetades seda küll pehmemalt „mitmekordseks arvestuseks”). Sisu see aga ei muuda. Riigikontroll ütles juba 2005. aastal, et 46% arste, 37% hambaarste, 23% ämmaemandaid ja 12% õdesid töötab mitmel töökohal.
Kogu see ebamäärasus on kasulik inimestele, kes väidavad, et meil ei ole tervishoiutöötajate puuduse probleemi. Täpsete andmete puududes saab väita mida tahes.
Mida see, kui arstide arvu kohta täpsed andmed puuduvad, endaga kaasa toob? Lähteandmete puudumise tõttu ei saa teha informeeritud otsuseid. Eestis tehti aastatel 1994–1997 arstide järelkasvu asjus suuremat sorti prohmakas, mis on avalikkusele laiemalt teadmata. Nimelt importisid meile appi saabunud lääne „spetsialistid” siiagi Skandinaavias levima hakanud oletuse, nagu oleks seal liiga palju arste. 1994. aastal vähendati järsult vastuvõttu arstiõppesse, põhjenduseks juba nimetatud oletuslik arstide üleküllus, mida toetas eespool kirjeldatud Eesti NSV ebamäärane statistika.
Vaesel ajal tundus eriti meelitav hoida kokku just kulukalt arstiõppelt. Tulemusena saavutati olukord, kus aastatel 1998–2003 lõpetas arstiteaduskonna keskeltläbi 72 inimest aastas (veel 1997 lõpetas 130 noort arsti). Arvestades juurde veel residentuuri läbimiseks kulunud aja, võime öelda, et kümne aasta taguste lolluste eest maksame lõivu nüüd. Meil ei jätku arste vigase planeerimise tõttu. Võrrandile lisandub veel üks tundmatu. Väljaränne mitterahuldavate töötingimuste (ülekoormus, ebaproportsionaalne töötasu) tõttu vähendab arstide ja õdede hulka veelgi. Töötajate puuduses tuleb ülesandeid täita aina väiksemaarvulise ja vähem kogenud personaliga.
Pevkur ka ei tea
Vigased andmed on jõudnud ka sotsiaalminister Hanno Pevkurini. 2010. aasta oktoobris väitis minister riigikogu sotsiaalkomisjonis, et aastatel 2007–2010 lisandus Eesti tervishoidu 213 uut tohtrit.
Kuidas on see võimalik? Isegi TAI puudulik loetelu näitab sellest ajast hoopis arstide hulga vähenemist 19 võrra. Ministri seisukoht on kogu ametiaja jooksul püsinud üsna sarnane: tervishoiutöötajate puudust pole kas üldse või on see ajutine ja teatud piirkondades.
Hoolimata sellest, et tervishoiutöötajate alusandmed on puudulikud, on sotsiaalministeerium ometi kõigutamatu järjekindlusega „planeerinud ja hinnanud” (õdede, arstide, hooldajate) vajadust. Sotsiaalministeerium ei planeeri residentuurikohti eriala järgi, see on lükatud ülikooli kaela. Ülikooli ettepanek on aga sisuliselt arstieriala üldjuhendajate arvamus.
Arvamusel, olgugi see pühendunud spetsialisti oma, ei ole suurt tõeväärtust. Ülikoolil pole kuskilt võtta andmeid tõenäoliselt pensionile minevate arstide, riigist lahkunud arstide ja praktiseerivate arstide arvu ja töökoormuse kohta. Neid andmeid peaksid ministeeriumi ametnikud järjekindlalt nõudma haiglatelt, perearstidelt, TAI-lt ja terviseametilt. Paraku pole seda 1991.
aastast saadik tehtud. Mõõdukaid positiivseid ilminguid siiski on. TAI korraldab tänavu aprillis pilootuuringu täpse arstide (esialgu uuritakse vaid arste) arvu selgitamiseks. Põhjalike andmeteni (s.o sellisteni, mis sisaldaksid andmeid kõigi tervishoiutöötajate kohta) jõutakse aga alles aprillis 2013.
Kuid seegi uuring ei saa olema täiuslik: see ei ütle midagi arstide töökoormuse kohta. Eestis ei ole kokkulepet, mis kirjeldaks mingi eriala õe või arsti normatiivkoormust. Meil puudub igasugune alus üldse öelda, kui palju me töötajaid vajame.
Noored arstid tajuvad, et planeerimine on mäda (nii residentuurikohtade arvu kui ka haiglavõrgu arendamise osas). Sa võid mõnda aega tegelikkust ilusaks valetada, kinnitada endale, et häda pole midagi. Varem või hiljem tekib reaalsustaju koos raskete küsimustega tuleviku kohta. Saabub mõistmine, et sa töötad osaliselt lagunenud süsteemis.
„Ma kannatan residentuuri ära ja siis vaatame,” ütlevad paljud. Ja kuhu mujale ikka vaadatakse, kui mitte üle vee. Laiemalt kannatavad kõik eestimaalased. Aga korraliku andmestiku kogumine ja sellele tuginevate sisuliste otsuste tegemine ei nõua lisaraha ega paremaid arvuteid.
Vaja on tööle panna ametnikud, kes siiani on tülika töö tegemisest hoidunud.
