TÄISMAHUS: Drambjan vahetult enne rünnakut: mul puudub siin riigis tulevik
Kaitseministeeriumi rünnanud Karen Drambjan puistas enne ministeeriumisse sisenemist südant taksojuhile, kes nägi tema põues ka relva. Varem oli Drambjan rääkinud, et tema tulevik selgub 10.–11. augustil. Nii ka läks. Teda hoones jälitanud pommiroboti tulistas Drambjan puruks, ent seadeldis oli siiski jõudnud ründaja asukoha politseinikele edastada.
Täna täpselt kaheksa kuud tagasi. Armeenia päritolu Karen Drambjan istub isetehtud lõhkepakettide, suitsugranaatide, üle 200 padruni ja püstoliga täidetud kotiga Lasnamäel taksosse ja palub ennast kaitseministeeriumi juurde sõidutada.
Nüüd teame, et seal suutis ta korraldada hulga plahvatusi, haavata eriüksuslast, purustada pommirobotite kaamerad – kõik enne seda, kui ta hukkus tulevahetuses K-komando üksustega. Miks ta seda tegi? Sellele küsimusele ei suutnud õigupoolest vastata ka eile lõpetatud kriminaalmenetlus, ent Eesti Päevaleht avaldab senistest kõige täpsema kirjelduse tol päeval toimunust.
Kott õlal, napsud hinge all
Juba viis kuud varem – märtsi alguses – kolib Drambjan elama Lasnamäele Linnamäe teel asuvasse üürikorterisse. Veidi varem on kohtutäitur müünud tema Maardu korteri, millest ta võlgade tõttu välja tõsteti. Drambjan räägib üürileandjale, et tal ongi vaja korterit ainult viieks kuuks, et ennast koguda. Augustis hakkab üürileping lõppema ja peremees teeb Drambjaniga juttu selle pikendamist. Vestlus toimub neli või viis päeva enne 11. augustit. Drambjan ütleb, et see, mis edasi saab, selgub 10. või 11. augustil.
Nii see lähebki, sest 11. augustil, veidi enne kella kolme pärastlõunal, astub Drambjan oma korterist õue, suur must spordikott õlal, valge ülikond seljas, mõned napsud hinge all, ja suundub üle tee Priisle keskuse juurde. Varasemad päevad on ta veetnud kodus lõhkeseadeldisi nikerdades: võtnud plekkpurgid, seganud sisse pürotehnilist segu või musta püssirohtu, laadinud selle mutrite, seibide, kruvide, naelte, kuulikeste ja muuga. Sütikuks tormitikk või lühike süütenöör.
Priisle keskuse juures asuvast taksopeatusest võtab Drambjan ettejuhtuva Magellani takso ja palub sõita aadressil Sakala 3. Üheksakilomeetrise sõidu ajal puistab ta taksojuhile südant – ehk teab ta juba, et see jääb viimaseks korraks, kui ta saab oma tegevust põhjendada ja leevendada süümepiinu edasise pärast. „Mul on kaks kõrgharidust, ma olen 35 aastat töötanud juristina, aga ikkagi olen ma siin eikeegi,” võtab taksojuht hiljem tema jutu kokku.
Drambjan räägib juhile, et tal pole enam raha ja siin riigis puudub tal tulevik. Takso jõuab juba kesklinna ning sihikindel Drambjan palub peatuda Solarise keskuse taga. Ta maksab sõidu eest 13 eurot, kuid on seejuures niivõrd ettevaatamatu, et taksojuht märkab tema käes puust käepidemega relva. Millegipärast taksojuht ei reageeri ja Drambjan asub kaitseministeeriumi poole teele. See maja on talle juba tuttav.
Kaks nädalat varem, 28. juulil on ta käinud hoonet uurimas, vähemalt ametlikuks põhjuseks vestlus kaitseministeeriumi töötajaga teemal, kuidas saaks tema vennapoeg tulla Eesti kaitseväkke aega teenima.
Edasine on juba minutite küsimus: kell 15.06 astub Drambjan kaitseministeeriumi fuajeesse, võtab välja oma Bernardelli P-One’i püstoli, ähvardab sellega ühte kahest valvelaua töötajast ja nõuab sissepääsu valvelaua taga asuvasse valveruumi. Teine valvur helistab ülemusele ja politseisse.
Ülejäänu juhtub tegelikult imekiiresti: niipea kui valveruumis istunud kaks turvatöötajad näevad ülestõstetud kätega kolleegi ja relvaga Drambjani, paneb üks neist minema. Drambjani see eriti ei häiri: üks tegelane on tal niikuinii kirbul. Kui Drambjan aga pöörab korraks pead ja asetab spordikoti maha, pageb teine neist koridori poole ning Drambjan laseb esimese lasu talle järele.
Lõhkeaine plahvatas käes
Drambjan käsib põgenejal tagasi tulla. Kuigi turvatöötajad ei saa enamasti Drambjanist aru, sest nad ei oska vene keelt, suudavad nad siiski mõnele fraasile reageerida ning põgenenu naaseb. Tulistaja kinnitab, et ta relvituid inimesi ei lase, ja leiab ka kolmanda ministeeriumitöötaja, kelle käsutab samuti turvaruumi ülejäänutel käsi selja taha siduma.
Samal ajal uurib Drambjan, kuidas pääseb teisele korrusele, ja kougib kotist lõhkeseadeldisi. „Läbi klaasuste,” kõlab vastus. „Kuidas neid avada?” „Kaartidega,” viitab ministeeriumitöötaja enamiku riigiasutuste ametnike kaelas rippuvatele kiipkaartidele. Selsamal hetkel märkab Drambjan turvakaameratest maja ümber luusivaid politseipatrulle ja hakkab kohe tegutsema.
Ta võtab ühe lõhkepaketi, süütab selle ja viskab fuajeesse – teisele korrusele viivate klaasuste poole. See lõhkeb, kuid uksed jäävad terveks. Drambjan süütab ka teise, mis aga kõigi ehmatuseks lõhkeb liiga kiiresti tema enda käes. Seda suitsu, hämmingut ja ehmatust kasutavad töötajad ära ja põgenevad. Hetkelisest peataolekust hoolimata heidab Drambjan veel ühe lõhkepaketi, tulistab kolm korda fuajee poole ja liigub edasi koridori tagumisse otsa ühte avatud kontorisse. Nüüd on ta jäänud üksi.
Politsenike peataolek?
Sisenemisest selle hetkeni on kulunud vähem kui kümme minutit.
Tundub, et sel hetkel tekib politsei ridades paus ja peataolek, sest alles 35 minutit pärast esimese lõhkepaketi viskamist saab päästeameti demineerimiskeskus väljakutse. Nemad jõuavad kohale umbes kümne minutiga ja hakkavad pommirobotit valmis panema. Drambjanil on kokku umbes poolteist tundi aega üksinda kabinetis mõelda, mis edasi saab. Ta suitsetab selle ajaga kuus sigaretti Next.
Uuesti läheb paugutamiseks alles veidi enne kella 17, kui demineerijad saadavad koridori läbi kammima pommiroboti. Drambjan loobib selle poole hulga lõhkepakette. Läbi suitsu ja paukude suudab robot küll enam-vähem tuvastada ukse, mille juures ta viibib, ent ei enamat.
Kokku kümmekonnast lõhkepaketist üks suudab siiski roboti kaamera rivist välja lüüa ja demineerimismeeskond peab kohale saatma ka teise. See jõuab lõpuks ukseni, mille taga Drambjan end varjab.
Pommiroboti kaamera Drambjani kohe ei märka, sest ta on roninud üpris madalalt ümbruskonda jälgiva kaamerasilma eest laua peale, nii et kaamera näeb esiteks ainult tema jalgu. Samal hetkel, kui kaamerat suunatakse ülespoole ja tuvastatakse Drambjani nägu, tulistab ta ka selle kaamera puruks. Nüüd teab politsei vähemalt, kus ta on, ja tööle asub eriüksus K-komando.
Majja tormates ja koridorini jõudes ei ava eriüksuslased kohe tuld, vaid annavad Drambjanile korralduse alla anda ja välja tulla – üleskutse, millele ta vastab kuulidega.
Tulevahetuses, mis sellele järgneb, suudab Drambjan kümneid ja kümneid kuule politseinike poole teele saata, haavates üht neist kõrvast ja tabades teise kuulivesti (selle avastab eriüksuslane hiljem). Sellega on Drambjan otsustanud ka oma saatuse: vastutules saab ta nii tõsiselt pihta, et juba kaks minutit pärast tabamust tunnistavad meedikud ta surnuks. Kell on 17.30. Politsei identifitseerib Drambjani alles kell 18.11, kui on läbi vaadanud tema mobiiltelefoni.
Rünnaku jooksul kasutas Drambjan ära 13 isetehtud lõhkepaketti ja tulistas vähemalt 37 padrunit – nii palju õnnestus padrunikestade järgi tuvastada. Tegelikult oli ta valmis pikemaks lahinguks, sest kasutamata jäi 162 püstolipadrunit. Lootus enne kinnipidamist veel mingi lahing anda osutus ühepoolseks – mees pommiroboti vastu kusagil ministeeriumi esimese korruse turvaruumis, kuni korrakaitsejõud pidid ta neutraliseerima.
LASKEMOON
Mis leiti hiljem sündmuskohalt?
- 49 padrunikesta (37 neist sobisid Drambjani püstoliga)
- 19 kuuli (neist 10 sobisid Drambjani püstoliga)
- 2 jahipadruni kesta
- 162 kasutamata püstolipadrunit sealhulgas kaks karbitäit padruneid
- salv padrunitega
- Bernardelli püstol laetud salvega
- 3 splinti, mis viitavad veel lõhkepakettidele
- 2 suitsugranaadi korpust
- gaasimask torbikuga
- 12 plekist konservipurki, peale selle kaaned ja tükid
Kapo peadirektori asetäitja Eerik Heldna ütleb, et Drambjani motiivid jäid segaseks.
Kuidas oli Drambjan püüdnud kapo tähelepanu enne sündmusi kaitseministeeriumis?
Me olime seda nime kuulnud ja teadsime, et tegemist ei ole Eesti Vabariigi suhtes sõbraliku inimesega. Kuid ta ei kuulunud nende inimeste sekka, kes üksi meie tähelepanu väärinuks.
Nii et ühtegi vihjet ees ootavast kapol ei olnud?
Leida selget vastust, mis hetkel ta radikaliseerus või mis oli viimane piisk, mis sundis teda oma kodus hakkama valmistama lõhkeseadeldisi, ei olnud võimalik isegi tagantjärgi. Me ei tea ka, mis oli tema teo täpne motiiv. Näiteks kas ta tahtis tähelepanu või otsis enesetappu läbi politsei käe? Me ei saa teha must-valgeid järeldusi ja anda vastuseid, mida avalikkus ootab.
Aga ikkagi, mis võis olla Drambjani motiiv?
Meie töö oli tõesti väga põhjalik, aga mitte ühtegi konkreetset viidet sellele ei olnud võimalik leida. Tunnistajad sellest ei rääkinud, Drambjani elukoha läbiotsimisel leidsime küll lõhkeseadmete valmistamiseks kasutatud materjale, kuid mitte viidet põhjustele.
Kaks nädalat varem käis Drambjan ministeeriumi hoones. Jõudis ta siis fuajeest kaugemale?
Jah, ta jõudis ühte koridori, ent väga turvatud alale mitte.
Kui palju oleks saanud 11. augusti sündmusi ennetada?
Inimeste pähe näha me ei saa ja seega pole ka võimalik selliseid juhtumeid ennetada. Drambjani juhtum oli esimene taoline sündmus ja loodame, et ka viimane. Garanteerida seda ei ole paraku võimalik. See, et Drambjan ei saanud ühelegi põgenevale ametnikule järgi tulistades pihta, on õnnelik juhus. Need asjad oleksid võinud lõppeda väga palju hullemini. Paraku muid võimalusi [kui tema pihta vastutule avamine] enam ei olnud. Ta ei allunud läbirääkimistele, me ei teadnud, kui palju ja milliseid lõhkeaineid tal veel on, ega ka seda, mida ta kavatseb edasi teha.
Kas Drambjani võib nimetada terroristiks?
Ei. Tal ei olnud poliitilisi nõudmisi ja me ei uurinud seda asja terrorismiparagrahvi järgi. Küll aga on ilmne, et ta oli Eesti Vabariigi suhtes vaenuliku propaganda mõju all.
Kas saate kinnitada, et tema tapmine oli täiesti vältimatu?
Kõik toimingud viidi läbi nii, et need välistaksid Drambjani hukkumise. Turmtule avas Drambjan, mitte politsei. Paraku ei soostunud ta meiega kuidagigi läbi rääkima. Me pidime olema kindlad, et ta ei suudaks välja murda, ning seetõttu pidime avama tule. Peame arvestama ka kaitseministeeriumi asukohta – rahvarohkes kohas. Kui tal oleks olnud kaasas väga võimas lõhkeaine ning suutnud kas või aknast välja tungida, nagu juhtus hiljuti Prantsusmaal Toulouse’is, oleks see võinud väga ohtlikuks kujuneda väga paljudele inimestele. Eriüksusele ei ole mul mitte midagi ette heita. Kõik vajalikud faasid olid enne tule avamist läbitud.
Holger Roonemaa
