Elukutse – murdvaras
Jalgpallitreener Tarmo Rüütlile oli 10. juuni 2008 must päev. Öö varjus tungis varas treeneri Pirital asuvasse eramusse, lõhkus rõduukse luku, haaras kaasa mõned arvutid, fototehnikat ja ehteid ning kadus kõigi nelja tuule poole. Vaevalt uskus Rüütli politseile avaldust tehes, et kurikael tabatakse. Ent veel tänagi on Eesti koondise peatreener politseile tänulik: “Väga head tööd tehti. Juba paar päeva hiljem oli varas käes.”
Tõepoolest, juba 13. juunil pidas politsei kinni lasnamäelase Eduard Gluhhodidi (36), kuus korda karistatud, parajasti tingimisi vabaduses viibinud väsimatu varga, kes skooris kuritegevuse vallas esimest korda juba alaealisena.
2008. aasta mais-juunis murdis Gluhhodid sisse (vähemalt) nelja majja. Varastas kokku ligi 200 000 krooni eest. Pärast arreteerimist oli Gluhhodid pool aastat vahi all, vabastati detsembris ja pani märtsis 2009 toime uue varguse. Taas kord tabati ta kohe. Oktoobris astus ta kohtu ette ja sai kokkuleppemenetluses karistuseks aasta ja kaks kuud vangistust. Maksimum on viis aastat...
Kui karistus kantud, jätkus kõik endistviisi. Tänavu veebruaris vahistati mees mitmes uues varguses kahtlustatuna.
Eduard Gluhhodid on üks umbes kolmekümnest murdvargast, keda Põhja prefektuuri varavastaste kuritegude talituse juht Toomas Jervson nimetab “elukutselisteks”. Kümned ametnikud teevad pidevalt tööd, et selliste – kogenud, kavalate, lihvitud oskustega murdvaraste käekirja tundma õppida, kaardistada, analüüsida ja prognoosida. “Meil on varaste käekirja kohta põhjalik fail, mida pidevalt täiendame. Üks on spetsialiseerunud majadele, teine korteritele. Mõni tegutseb ainult pimedas, teine päeval. Üks oskab avada ühe firma kvaliteetlukke, teine teisi jne. Jälgime hoolega, millal keegi neist vanglast vabaneb. Elu on näidanud, et vabanemisele järgneb peagi ühetüübiliste varguste seeria. Vähesed on varga eluviisile käega löönud, vabatahtlikult ilmselt mitte keegi. Huvitaval kombel nad ei muuda oma käekirja, kuigi loomulikult õpivad pidevalt juurde. Nii meiegi,” räägib Jervson.
Teine iseäranis ohtlik sarivaras on Martin Unga (26). Noor mees, kuid juba kuus korda karistatud. Mullu talvel tungis ta kahe kuu jooksul, alati päevasel ajal, kaheksasse eramusse, kust varastas peaasjalikult kuldehteid – kokku poole miljoni krooni väärtuses. Veebruaris 2011 ta vahistati. Mees võttis süü omaks, kuid ei reetnud kokkuostjat, kellele näpatud asjad viis või kelle tellimusel tegutses.
Karistus – 10 kuud vangistust – sai peagi kantud ja nagu arvata võiski, lasi ta samas vaimus edasi. Tänavu märtsis ta vahistati, kahtlustatuna mitmes sissemurdmises.
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo juht Priit Pärkna: “See on surnud ring: ta tuleb vanglast välja, varastab uuesti, me jõuame talle jälile, kohus mõistab ta vangi, mõne kuu pärast ta vabaneb ja kõik kordub.”
Gluhhodidi ja Unga näited panevad küsima: kui seadus lubab retsidivistist murdvarga viieks aastaks kahjutuks teha, siis miks pääsesid need kaks ja paljud nende “kolleegid” mitu korda lühema vangistusega? Kas ja kuidas aitab praegune karistuspraktika ohjeldada varguste organiseerijaid, varastatud kauba edasimüüjaid? Just viimane seati aasta tagasi valitsuse tasemel üheks uueks kuritegevusvastase võitluse prioriteediks.
Et enamasti saavad vargad karistuse kokkuleppemenetluses, on paslik küsida prokuratuuri selgitust. Vanemprokurör Eve Soostar: “Sissetungimisega toime pandud vargusi on väga keeruline tõendada. Kannatanud kuriteo toimumist tavaliselt pealt ei näe, tunnistajad sageli puuduvad ja varastatud asju saadakse kätte harva. Sellepärast pole harvad juhtumid, kus ainsaks kuriteo toimepanemist kinnitavaks tõendiks on toimepanija enda ütlused. Samas arvestab kohus karistusmäära otsustamisel süüdlase poolt uurimisele kaasaaitamist ja puhtsüdamlikku ülestunnistust.
Kui kuriteoepisoode on palju, on prokuröril keeruline tagada kõigi kannatanute ja tunnistajate kohtusse ilmumine. Inimesed muudavad tihti menetluse käigus enda elukohta, samuti keelduvad kannatanud ja tunnistajad sageli kohtusse ilmumast ja ütlusi andmast.”
See asjaolu sunnib prokuröre kokkulepetele minema ja karistuste osas mööndusi tegema. Või rakendama lühimenetlust, kus tunnistajaid kohtusse ei kutsuta, mõistetud karistusest aga lahutatakse kolmandik.
Jervson ja Pärkna naeratavad diplomaatiliselt – proffidena ei saa nad endale lubada prokuratuuri ja kohtu tegevuse arvustamist. Siiski ütlevad nad, et alla aasta pikkune vangistus pole varasema vanglakogemusega varastele sugugi hirmuäratav.
“Vargad teavad, et kohtus piisab ka paljasõnalisest süü omaksvõtust ja kahetsemisest, et pääseda kergema karistusega. Ent kui varast ähvardaks maksimumkaristus, oleks ta sunnitud otsima kompromisse,” selgitavad politseinikud. Pärkna toob näiteks narkokuritegevuse, kus oluliselt karmistunud karistused on sundinud kurjategijaid siseinfot politseiga jagama.
“Üritame igal juhul paljastada kogu ahela. Teame neist väga palju, aga tõendada alati kõike ei saa. Kokkuostjad on osavad logistikud, suuri vaheladusid täna ei eksisteeri. Aina tavalisem on, et varastatud asjade kokkuostjad on ühtlasi narkodiilerid. Raha asemel arveldatakse narkodoosidega,” viitavad Jervson ja Pärkna uuele käibevahendile.
