Juhtkiri: Peaminister Andrus Ansip riigimeheks!

Täna saab seitse aastat peaminister Andrus Ansipi esimese valitsuse ametisse astumisest. Kui iseloomustada seitsme aasta arengut statistika keeles, mida peaminister ise tihti kasutada armastab, võiks nimetada järgmised arvud.

Keskmine brutokuupalk oli Eestis siis – 2005. aasta teises kvartalis – 530 eurot, viimastel andmetel ehk 2011. aasta neljandas kvartalis on see 865 eurot, u 1,6 korda 2005. aasta kevadest rohkem. Töötuse määr oli siis 8,1 protsenti, viimastel andmetel on 11,4 protsenti. Tarbijahinnaindeks on Ansipi senise valitsemisaja jooksul tõusnud ligi 1,4-kordseks.

Keskeltläbi on elu Ansipi ajal materiaalses mõttes paremaks läinud küll. Aga igapäevaelu saginas on seda raske märgata, sest kes see ikka enam seitsme aasta taguseid palku ja hindu mäletab. Pealegi, võrreldes Põhja- ja Lääne-Euroopa riikidega on valdava osa eestlaste sissetulek endiselt mitu korda väiksem ning vahepeal väga suureks paisunud töötus on buumiajast teravamalt esile toonud riigisisese ebavõrdsuse probleemi.

Kas teistsuguse peaministri juhtimisel oleks Eestil paremini läinud? Kindlasti ei ole Ansip olnud nii halb valitsusjuht, et saaks kõhklemata jaatavalt vastata. Aga mõned tema otsused jätavad ruumi ka spekulatsioonideks. Näiteks see, et Eesti riik küll kasvatas ülikiire majanduskasvu aastatel reservi, kuid võib-olla olnuks tollal siiski poliitiliselt võimalik maksutuludest veelgi suurem osa reservi suunata? Järgnenud „Ameerika mäed” oleksid siis väiksemad olnud.

Samuti võib spekuleerida, kas jõulisem euro poole püüdlemine 2005.–2006. aastal ja euro juba 2007. aastast oleks lasknud Eestil leebema kriisiga pääseda. Ja muidugi pronkssõduri lugu: mida selle teistsugune lahendamine oleks kaasa toonud venekeelse elanikkonna lõimumise ja Eesti-Vene suhete vallas?

Tänavu talvel paistis ühiskonnas selget väsimust Ansipist ja kriitikatulva mõjul tulid peaministri suust sõnad, et järgmist valitsust tema enam ei moodusta. Seejuures püsib tema valitsus praegu päris kindlalt ja suure tõenäosusega toimetab Ansip riigitüüri juures veel kolm aastat, järgmiste riigikogu valimisteni. Nii pika ajaga on tegusal peaministril võimalik paljugi riigile pikas plaanis vajalikku käima lükata – näiteks haldusreform ja poliitilise kultuuri parandamine. Eriti sellisel peaministril, kes ei pea enam tagasivalimise pärast muretsema.

Paras tegevusmoto Andrus Ansipile tema viimaseks paariks-kolmeks peaministriaastaks oleks: „Ansip riigimeheks!” Muidugi mitte tunamulluse telesarja, vaid selle sõna parimas tähenduses.