Kuriteod kõige nõrgemate vastu
Prantsuse politsei lastekaitseüksuse tööst ja elust jutustav film “Poliss” on üsna realistlik, tunnistab Kadri Karrole politseikomissar Kalli Samorodni.
Möödunud nädalast linastub kinos Artis film nimega “Poliss”, näitleja ja režisööri Maïwenni käe all valminud kiire tempoga sündmusterohke sissevaade Prantsuse politsei lastekaitseüksuse igapäevaellu.
Märtsi lõpul Eestit raputanud Varvara juhtumi valguses tundub filmi kinodesse jõudmine eriti oluline – laste seksuaalset väärkohtlemist käsitletakse ka kõnealuses filmis, küll mitte nii räige juhtumi näitel nagu Narvas juhtunu.
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo lastekaitsetalituse komissar Kalli Samorodni (37) sai esimese laste seksuaalse väärkohtlemise juhtumi uurida 1997. aastal, üsna kohe pärast Pärnus politseisse tööle asumist. Hiljem spetsialiseeruski Samorodni laste vastu suunatud kuritegude uurimisele isikuvastaste kuritegude grupis.
2008. aastal asus Samorodni tööle Põhja prefektuuri lastekaitsetalitusse ja alustas samal ajal kunstiõpinguid Tallinna ülikoolis, mille plaanib sel aastal lõpetada. Ta on muu hulgas kirjutanud ülikoolis seminaritöö “Laste kasutamine kaasaegses kunstis: kas sotsiaalne kunst laste hüvanguks või laste väärkohtlemine kunsti hüvanguks?”. Kuidas vaatab aastaid keerulisi laste vastu suunatud kuritegusid uurinud, aga ka kunsti õppinud politseinik, kahe väikese lapse ema, prantslaste filmi?
Millise mulje film kokkuvõttes jättis?
Filmis käsitletavad juhtumid olid tõesti üsna hästi valitud, kuigi iga üksikut neist kujutati õige põgusalt. Ilmselt on režissöör kodutöö hästi teinud. Selle vähesega on ometi suudetud edasi anda mitut tüüpilist probleemi väärkoheldud laste puhul. Kui muidu oli kogu tegevus väga tihe ja meile harjumatult temperamentne, siis kogu selle sebimise juures oli mõne põgusa hetke ja repliigiga kõige iseloomulikum nende juhtumite puhul välja toodud. Võrdluseks võib tuua, et kui tuleb mõni uus tõsisem juhtum, on ka meil tööl umbes selline sebimine.
Prantslaste filmis joonistub välja kohati keeruline suhe lastekaitsjate ja politsei vahel. Kuidas Eestis koostöö on?
Meil on see konkreetselt paigas. Meie oleme ikkagi politsei, linnaosavalitsustes on sotsiaaltöötajad ja lastekaitsjad. Ja nemad tegelevad laste üldise kaitsmisega, sotsiaalprobleemidega – kui lastel ei ole süüa või nende eest on halvasti hoolitsetud. Kui aga lapsi on pekstud, vägistatud, ära kasutatud või tehtud midagi muud kriminaalset, siis hakkame automaatselt meie nende juhtumitega tegelema koostöös sotsiaaltöötajate ja lastekaitsjatega.
Filmis on mitmeid ülekuulamisstseene, kus selgitusi nõutakse nii ohvritelt kui väidetavatelt pilastajatelt. Kuidas toimub Eesti seaduste kohaselt nii väikeste laste ülekuulamine?
Üldiselt kuulame väikseid lapsi üle ainult ühe korra. Seaduste järgi tohiks küll rohkem, aga kui vähegi võimalik, siis ainult ühe korra. Videoülekuulamise reeglid on väga täpselt paigas. Lapsele tuleb alati selgeks teha, et tema ütlused võetakse videosse ja ta peab rääkima tõtt.
Suuremaid, üle 14aastasi lapsi hoiatatakse ka valeütluste andmise eest. Väiksematele tuleb tuua lihtsaid näiteid, et ta saaks juba enne aru, mis on vale ja mis on tõde. Näiteks, kui toa nurgas on sinine diivan, siis ütlen lapsele, et see diivan on punane. Ja seejärel küsin talt, kas ma valetan või räägin tõtt. Meil on vaja kindlaks teha, kas laps saab aru, mis on tõde ja mis vale, ja et videos oleks näha, et laps teeb tõel ja valel vahet.
Kuidas lapsed sellistel keerulistel, kohutavatel teemadel rääkima saada?
Sissejuhatavas osas püüame loomulikult pingeid maha võtta. Laps on ju väga närvis politseisse tulemise pärast. Räägime neutraalsetest teemadest – koolist, lemmiktundidest, lemmikloomadest, harrastustest. Püüame panna last ennast vabamalt tundma.
Filmis on stseen, kus vanaisa, pilastaja, ja lapselaps, ohver, on koos ruumis samal ajal, kui toimub ühe ülekuulamine. Kas see on normaalne?
Ei, absoluutselt mitte! Ma ei usu, et see neil ka niimoodi on. See oli pigem filmi jaoks tehtud. Ükskõik millise kuriteo puhul ei saa olla nii, et inimesi kuulatakse ühes asjas koos üle, nii et üks kuuleb teise ütlusi. See ei ole võimalik.
Kui on selline juhtum nagu lapse seksuaalne väärkohtlemine, siis eraldatakse kohe algusest peale kannatanu ja teo toimepanija. Neid ei lasta enam üleüldse kokku enne, kui asi on selgeks saanud, lapsed pannakse vahel isegi varjupaika selleks ajaks. Ja politseimaja ruumides ei lasta neid niikuinii kokku. Isegi kui on vaja WCsse minna, vaatame igaks juhuks ukse vahelt koridori, et ohver ja kurjategija isegi juhuslikult kokku ei saaks.
Ühes stseenis raputab ema oma imikut, et ta maha rahuneks. See on vist kahjuks üsna tavapärane igal pool, ka meil?
Neid raputamise juhtumeid on meil küll, mõned üksikud on jõudnud ka politseisse. Raputatud lapse sündroomi on hakatud ka teadlikumalt diagnoosima. Ja raputatakse väga väikseid lapsi, sellel on lapse jaoks tohutud tagajärjed. Tihtipeale emad ei teagi, et selline teguviis võib lapse tervise alatiseks ära rikkuda, et see on väga tõsine asi. Väliselt ei ole esialgu midagi viga. Teatud asjad tulevad välja arstlikus kontrollis ja tõsisel läbivaatusel, näiteks ajuverevalumid, silmapõhja verevalumid. Lapsele peale vaadates ei näi midagi valesti olevat. Raputatakse, laps saab selle käigus ajutrauma ja just “tänu” ajutraumale laps rahunebki maha.
Alla aastasel lapsel on ju ajukoor suurem kui aju ja kui teda raputada, siis aju, mis on imikul ka väga pehme, liigub seal sees. Kui imik kukub peaga millegi vastu, on ajuvigastused kindlas kohas, raputamise ouhul saab aga aju kogu ulatuses kahjustatud. Lapsel võivad seetõttu kujuneda välja mitmed väga tõsised ja pöördumatud psüühikahäired.
Väga huvitav on stseen, kus meespolitseinik oma eelkooliealist tütart kodus peseb, hoides püüdlikult distantsi.
See oli ka minu arvates väga tabav. Meespolitseinik peseb oma tütart ehk siis täpsemalt öeldes juhendab pesemist aupaklikus kauguses seistes, ise alasti tütart puudutamata. Kui sa ikka pidevalt tööl pedofiilidega räägid, kuidas ja kust too last katsus või kuidas täpselt pesi, siis eks see mõjutab pisut ka sinu enda suhtlemist lastega. Tegelikult oleks ju täiesti normaalne, et sellises vanuses tütart peseb vahel vajaduse korral ka isa, muidugi “normaalne” isa. Eks selles osas ole eri lapsevanemal erinevad seisukohad, nagu ka alasti pildistamise osas.
Siit selgub jälle, et vahel on naine olemine kõva eelis, ei ole vaja oma pead mõningate probleemidega vaevata. Kui sa selliste teemadega päevast päeva tegeled, siis muutud tundlikumaks ja kipud hunti nägema seal, kus seda ei ole. Ma küll ei saa teiste eest rääkida, aga kujutan ette, et meeskolleegidel võib oma väikse tütre pesemise puhul teatud tõrge tekkida.
Õõvastav oli juhtum, kus üks ema rääkis uurijatele, et rahuldab enne õhtust magamaminekut ise seksuaalselt oma väikseid poegi, sest nagu ta väitis, see on ainus asi, mis nad maha rahustab ja magama paneb. Kas te olete millestki sellisest kuulnud?
Ei ole sellisest asjast kuulnud ja ma ei tea, et meil sellist asja oleks olnud. Aga see ei tähenda, et Eestis selliseid juhtumeid ei ole. Lapsed võivad olla nii väikesed, et nad ei saagi aru, et see vale on. Kui ema nii teeb, siis ju see ongi õige. See võib avalduda alles kunagi hiljem lapse seksuaalkäitumises.
Ühe poisi puhul, keda kasutas ära tema kehalise kasvatuse õpetaja, joonistub selgelt välja ohvri mure pilastaja pärast, mure inimese pärast, kellega tal tekkis lähedane suhe.
Selliseid juhtumeid on olnud küll, kus täiskasvanu ja lapse vahel tekib n-ö usaldussuhe. Probleemsest perest pärit laps või probleemne laps leiab endale võõra täiskasvanu kujul inimese, kelle käest ta saab toetust, hoolitsust ja usaldust. Kõike seda, mida ta oma kodust lihtsalt ei saa, ja seda mitmesugustel põhjustel.
Tänapäeval on vahel ka täiesti korralikud ja haritud vanemad nii hõivatud, et neil lihtsalt ei ole oma lapse jaoks aega. Hoolitsuse ja lapse aitamise käigus kasutab lapsele siginenud täiskasvanud “sõber” teda lihtsalt seksuaalselt ära. Lapsed tunnevad aga sellise inimese puhul, et ta on ainus, kes neist hoolib ja kellega nad saavad oma muredest rääkida. Laps tunneb ennast süüdi või reeturina, kui ta sellise isiku vastu ütlusi annab ja “sõber” tema pärast karistada saab.
Vahel on selliste juhtumite puhul määrav ka lihtsalt raha. Näiteks lastekodulapsed on sageli raha eest nõus päris palju tegema või laskma endaga teha. Neid nii lihtsalt rääkima ei pane. Kes ikka tahaks oma tuluallika üles anda?
Milline on teie enda praktikas kõige raskem juhtum olnud?
Mul oli üks juhtum, kus isa vägistas oma lapsi, kolmeaastast poissi ja tüdrukuid, kes olid vastavalt nelja- ja viieaastane. Ja ta oli neid aasta või isegi rohkem seksuaalselt väärkohelnud. Lapsed olid nii väikesed, nad ei saanud esialgu aru, et midagi on valesti. Nii väikesed lapsed arvavad, et ju see on õige, kui isa nii teeb, kuigi nad tunnevad, et see on ebameeldiv. Ja siis kuulata üle paariaastaseid lapsi, kes ei oska veel õieti rääkidagi. See on nii raske.
Lõpuks saime rääkima ka mehe, kes oma teod üles tunnistas. Talle tehti ekspertiis, tulemuseks masohhismi, fetišismi ja sadismi kombinatsioon. Ja ta ei suutnud endale ühtki teist objekti leida kui oma väikesed lapsed.
Teie töö on emotsionaalselt väga kurnav. Kuidas te sellega toime tulete?
Tuleb tunnistada, et selle töö juures on hetki, kus ma tunnen, et seda kõike on lihtsalt liiga palju ja ma ei tule sellega toime.
Minu jaoks võtab filmi lõpp kujundina kokku selle, mida ma olen raskemate juhtumitega tegeledes tööpäeva lõpus uksest välja astudes tundnud. Ma lihtsalt blokeerin selle, kõik on nii jälk, tekib tohutu jõuetuse ja tülpimuse tunne. Lihtsalt on vaja saada värske õhu kätte, kõik unustada ja pea tühjaks teha. Ometi tulen järgmisel päeval tööle ja lähen sama koha pealt edasi.
Režissöör Maïwenn. Osades Karin Viard, Joey Starr, Marina Foïs, Nicolas Duvauchelle, Maïwenn, Karole Rocher jt. Prantsusmaa, 2011.
Kinos Artis.
MaÏwenn (35) on prantslannast näitleja ja režissööri MaÏwenn Le Besco kunstnikunimi. Alžeeria juurtega tütarlaps alustas lapsnäitlejana oma ema mahitusel, kes oli samuti tegev filminduses ja kunstis, 16aastasena oli MaÏwenn juba kuulsusest tüdinud, sai Luc Bessoniga lapse ja sõitis koos mehega Los Angelesse elama, kuna oli kaotanud motivatsiooni näitlemisega edasi tegelemiseks. Pärast lahutust kolis ta Prantsusmaale tagasi, tulles avalikkuse ette stand-up koomikuna ühe-naise-show’s, edasi juba filminäitlejana ja -lavastajana.
“Poliss”, mille puhul MaÏwenn on ise nii režissöör, peamine stsenarist kui üks peaosalistest, võitis Cannes’is žürii preemia ja kandideeris 14 Césarile (nn prantsuse Oscarid), võites neist kaks. Küllap leiab naise eluloost ja minevikust küllaga põhjusi, miks ta valis seekord just sellise teema nagu lapsed, nende kuritarvitamine ja kaitsmine.
MaÏwenn ise kehastab filmis fotograafi, kes saadetakse jäädvustama Pariisi lastekaitsega tegeleva politseiüksuse elu. Tema silmade ja kaamera ees rulluvad lahti nii ohvrite, kurjategijate kui ka politseinike lood, kusjuures juhtumid, mida me näeme, on Pariisis reaalselt aset leidnud – autor veetis enne stsenaariumi kirjutamist pikalt aega koos politsei lastekaitseüksuse töötajatega, kes talle oma tööst rääkisid ning teda kuriteopaikadele ja ülekuulamistele kaasa võtsid.
Näitlejate intensiivne, kirglik mängulaad ja dünaamiline, liikuv pilt võimendavad dokumentaalsuse efekti (küllap siin on mõjutusi “The Wire’st”), film on emotsionaalselt hästi haarav, kohati isegi melodramaatiline. “Polissile” on ette heidetud, et ta tegeleb kohutavate teemadega, nagu laste kuritarvitamine, vägistamine, ärakasutamine jne, kuidagi kerglasel moel, näidates sealsamas kõrval sõprust ja armastust ja naeru. Aga elu ongi selline.
Jah, see pole harjumuspärane politseidraama, aga MaÏwenni värske lähenemine muudabki filmi sümpaatseks – kokku saavad ilus ja kole, naer ja nutt, elu ja surm. Ta vaatleb, kuidas päevast päeva ränkraskete teemadega kokku puutuvad politseinikud peavad suutma hommikuti üles ärgata ja tööle minna, teades, millises maailmas me elame ja mis toimub tegelikult kodudes suletud uste taga, kuidas nad püüavad selle kõige juures mingitki tasakaalu, tervet mõistust ja isiklikku elu säilitada. Need on inimesed, kes kohe päris kindlasti kodus õhtusöögilaua taga oma tööpäevast rääkida ei saa, kõigil läheks süda pahaks. Küllap iseloomustab paljusid elualasid, kus puututakse kokku ränkade teemade ja surmaga, teatav must huumor, mis ka siin filmis omal kohal on – kõige veidramal kujul ehk siis, kui pool politseijaoskonda saab naerukrambid, kui ülekuulatavaks osutub teismeline bimbo, kes oma nutitelefoni tagasisaamiseks poistele suuseksi pakkus. “Mida sa veel sülearvuti eest oleksid nõus tegema?” küsivad nad, naerust pisarad voolamas.
Muide, vaatajad ei saa teada, mis juhtub filmis nähtud ohvrite ja kurjategijatega edasi – seda põhjusel, et reeglina ei tea seda ka politseinikud, kes nende juhtumitega töötavad.
Maria Ulfsak-Šeripova
