Tappa teatriteadlast
Kuigi näidendi pealkirjas ja muusikalises kujunduses rõhutakse biitlitele, on laval tegelikult kaks naist ning kaks meest ehk ABBA. Võib paika panna ka otsesed nimepaarid. Maarja Jakobson on Vanemuise Agnetha, sest tema lavaolemus on oluliselt blondim (heledam) kui Maarja Mitil. Mitt on järelikult Annifrid. Helgur Rosenthal on Benny, sest näib laval väheliikuvam (nagu istuks klaveri taga). Nero Urke on niisiis Björn. The Beatles ei kõlba võrdluseks ka seetõttu, et ansamblis oli kaks domineerivat ja kaks varjusolevamat tegelast, lavastuses on aga kõik võrdsed – nagu ABBAski.
Autoriteater on põnev nähtus, sest kunagi ei tea ette, kumb peale jääb: teksti autor või lavastaja (traditsioonilises teatris jääb alati lavastaja). Seekord domineerib lavastaja Ivar Põllu autor Ivar Põllu üle. Vähesed ja mitte kuigi dramaatilised dialoogid on küll nauditavad, vaimukad ja vaimsed, aga neid ei jätku kogu lavastuse täitmiseks, mistõttu riiete vahetamist, niisama seismist ja istumist ning vahemuusikat on silmatorkavalt palju. Jääb mulje, et autor pidi kõvasti kiirustama, lavastajal oli aga aega küll.
Reaalsed isikud on näidendis peidetud. Ajuti mõtlesin, et vaat need võiksid olla Vaino Vahingu, need jälle Maimu Bergi mõtted – aga kokkuvõttes ühtegi isikulugu välja ei joonistu. Ma ei tea, mis on selle ajendiks, aga Tartu Uuel Teatril on varemgi teatriteadlastega kana kitkuda olnud (“Peeter Volkonski viimane suudlus”). “Biitlites” on see tendents veel teravam, kestes läbi lavastuse. Jääb kõlama idee, et mingit teatriuuendust tegelikult ei olnud. (Sedasama on mulle väitnud paar tolleaegset näitlejat-lavastajat – küllap ka Põllule.) Sildistamine on nõme, teatriteadlased aga just sellega tegelevad. Lavastuse sõnum on: inimesed armastasid, läksid lahku, teostasid ennast, tegid tarku ja rumalaid asju – nagu igal muul ajal. Laused nagu “Teater on jälk”, “Mida sa esined” ja “Nõrkus on praegu moes” muudavad “Vanemuise biitlid” väga iroonilise koega tükiks. Palju tegeletakse üksteisest möödarääkimisega, mis ühtse “uuendamise” ju välistab.
A: “Kuula!”
B: “Mitte midagi.”
A: “Nojaa!”
Ja kõike kokkuvõtvalt provokatiivne küsimus publikule: “Mis tunne on kaasa elada murrangule?” Kentsakas tunne.
Olen päri inimestega, kes peavad Eesti olulisimaks teatriuuenduseks 1920ndate Hommikteatrit. Ja kui tuua võrdluseks just selle tegevusest rääkiv Linnateatri “Keskööpäike”, siis paistab “Biitlite” sisuline hõredus selgelt silma.
Biitlite seostamine Vanemuise teatriuuendusega on sama põhjendamatu nagu siduda viimane Vietnami sõjaga. Lavastuses üliohtralt kõlanud “All You Need Is Love” ei haaku Jaan Toominga, Evald Hermaküla, Mati Undi, Vaino Vahingu jt taotlustega. Täpsem olnuks “All You Need Is Success”. Või koguni “All You Need Is Ird”.
Lõpuks küsimus ABBA loomingust lähtuvalt: kas “Vanemuise biitlid” on teatrisündmusena “Waterloo” või “I Have A Dream”? Õieti mitte kumbki. Unistusi näidendis on, aga valdavalt isiklikku laadi, mitte universaalseid, nagu Martin Luther Kingi kuulsa lause järgi nimetatud laulu pealkiri eeldab. Ka “Waterloost” pole põhjust rääkida, sest “Biitlite” kandev idee (sildistamise nõmedus) on ere, näitlejatööd head ja ühtlased ning dialoog sisukas.
