Mees, kes teadis n*ssisõnu
Võib öelda, et 20. sajandi Lääne kultuuri suurkujudest on Carl Gustav Jung üks mõistatuslikumaid. Nii võib tunduda meile tänapäeval täiesti uskumatuna Jungi doktoritöö, mis kandis nime “Niinimetatud okultsete nähtuste psühholoogiast ja patoloogiast”. Kui siia lisada veel kogu elu harrastatud polügaamia, mida Jung ise pidas psüühikale väga teraapiliseks, siis saame seksuaalselt võrdlemisi aktiivse müstiku ja range ning erudeeritud teadlase ühes isikus.
Filmis ongi kujutatud Jungi (Michael Fassbender) jaoks olulist kujunemisperioodi, kui väikekodanlikust keskkonnast tulnud noormees on asunud tööle Burghölzli psühhiaatriakliinikusse, kus ta assisteeris kuulsat professor Eugen Bleurerit. Tuuakse naispatsient (Keira Knightley), kelle Jung terveks ravib ja kellega tal tekib seksuaalsuhe.
Tänapäeva Eesti vaatajale, kes ilmselt on võrdlemisi harjunud sellega, et ta mitmedki tuttavad võtavad regulaarselt antidepressante, võib tunduda kummalisena, et karjuva patsiendiga asutakse üldse dialoogi. Tõesti, see on ohtlik meetod!
Üliemotsionaalne juuditarist naispatsient moodustab filmis tähendusliku sümmeetria Jungi seadusliku naisega, kes on külm, tundetu ja justkui kogu aeg eemalviibiv. Väikese ülehüppena mõjub, et vaatajale ei näidata lähemalt, kuidas ikkagi Jung juuditari terveks ravib, näeme lihtsalt mingit kaunist hullu mudatiigis sanitaride peale karjumas ja siis juba naist paranenuna ning unistamas psühhiaatri elukutsest.
Väga kõnekas on lõik, kus seaduslik naine on kinkinud Jungile purjepaadi, milles psühhiaater kohe juuditariga amelema hakkab. Filmis küll mainitakse Jungi hilisemaid polügaamseid suhteid, kuid ma kardan, et vaataja ei taju Jungi seksielu kogu läbitunnetatud sõnumlikkust (polügaamia ülistust), jääb mulje kui lihtsalt mingist juhuslikust armukese pidamisest, kellega viiakse läbi pikantseid sadistlikke naudinguid. Kui kedagi häirib, et filmis on liiga palju seksuaalsust, siis peab ikkagi silmas pidama, et Jung oligi ilmselt väga kõva seksihärra.
Teine läbivam liin filmis on Jungi ja Sigmund Freudi suhted. Freud suhtus üldiselt eelarvamusega Jungi okultismihuvisse, Jung samas pidas Freudi seksuaalteooriat täiesti tõestamatuks, ta oli seisukohal, et neurooside ja psühhooside lõplikku mõistatust ei saa kuidagi lahendada näiteks ilma mütoloogiata.
Algul nägigi Freud Jungis endale järglast (valdavalt juutidest psühhoanalüütikute liikumise ette oleks väga vajalik olnud üks mittejuut), kuid ta nõudis, et seksuaalteooriast peab saama psühhoanalüüsi dogma. Jung samas nägi, et kõike ei saa taandada vaid lapseea seksuaalsetele ilmingutele.
Filmis on Freudi ja Jungi suhet kujutatud ehk liigagi kammerlikult. Freud mõjub veidi klišeelikult oma kuulsa sigariga näppude vahel. Hea on kaader, kus ta peaaegu et torkab sellega Ameerika reisil olles Vabadusesamba läbi, aga selle kujundiga ei hakata pikemalt mängima. Võib-olla just mingit suuremat mängulisust olekski ehk titaanide suhtlusest oodanud.
Tegelikult võlub linateos pikkade vestlustega (mingit action’it peale juuditari piitsutamise ju väga ei näidatagi), mida on nauding jälgida. Kuigi noort Jungi on kujutatud seetõttu ehk liigagi vaoshoitult: ta oli ikkagi ka nägemuste ja transside mees, kes elas tugevate sisemiste pingete all, need olid kohati isegi nii võimsad, et ta kahtlustas endal psüühilisi häireid. Samas saabusid suuremad läbielamised Jungi elus just perioodil, kus film lõpeb: ta elas tegelikult lahkulöömist Freudist raskelt üle, kaotas tuttavad, loobus õppejõu ametist jne. Selles mõttes on kõik ajalooliselt korrektne.
On paradoksaalne, et kõige huvitavamana mõjus filmis üks Jungi saladuslik patsient, kes oli rohkem tegudemees: keppis sanitari ja põgenes lõpuks redeliga üle aia. Kui ma filmitegijaid õigesti mõistsin, siis on ilmselt silmas peetud legendaarset Jungi patsienti Otto Grossi, kes teadaolevalt omandas ravil olles psühhoanalüüsi meetodi ja kasutas seda pärast haiglast põgenemist kohvikutes naiste peal. Just selle tegelase puhul leiab filmi pealkiri kõige ehedamalt õigustust.
