Kristi Kongi ja Marta Stratskas maalivad paradiisi
Maalikunstis on naiskunstnikud haaranud initsiatiivi ja demonstreerivad oma projektides kõva mängu reeglite valdamist ja enesekindluse kasvu ning valdavad omavahelise võistlusliku situatsiooni ärakasutamist. Meil on hetkel terve hulk noori maalijaid, kes kasutavad kadestamisväärse tarmukusega ära oma sugu ja erksat elutunnetust, ammutavad inspiratsiooni omavahelisest suhtlusest ja löövad kaasa uute jutustusviiside genereerimisel.
Kahe noore naiskunstniku Marta Stratskase ja Kristi Kongi näitus “Heaven” Vaalas on muljetäratav. Kumbki töötas oma seinaga, vast valminud maalid moodustavad seinal maast laeni ulatuva “pilve” (Kristi) või maast laeni küündiva koomiksilaadselt disainitud piltjutustuse (Marta). Mõlemad kasutavad kogenult ära pildi jutustava potentsiaali.
Manipuleerimine maali esitusviisidega
“Heaven” väljastab sõnumi, et tulevikuga kunstnik peab valdama maali esitusviisidega manipuleerimist – hoiaksin seda oskust lahus mänglevast maalist, mis tahab üdini meeldida ja mida maalitakse vaataja võrgutamise eesmärgil. Muidugi ei saa ka võrgutajate leeris välistada õnnestumist, näiteks juhul, kui sellest lõksust osatakse kasu lõigata, ja minu arvates tuleb sellega praegu toime umbkaudu kaks eesti kunstnikku. Marta ja Kristi kunstisõnumit ma väga selgesse valemisse ajada ei suudaks, noored kunstnikud arenevad meetodil, kus mängitakse läbi erinevaid situatsioone. “Heavenis” keerles pinge klassikaliseks peetud vanade kujutamisviiside ümber, muidugi vaheldust otsiva hoiakuga.
Stratskas ja Kongi jätsid akadeemilise kunstiõppe masinavärgi seljataha alles hiljuti ning isegi sidemed kunagiste õpetajatega pole veel katkenud. Õpetajaid kohtab üldse sageli kunagiste lootustandavate õpilaste näitustel. Laia ringi jaoks käibib läbilõikes kaks kunstis osalemise kontseptsiooni – ühe ideaaliks on pikk küpsemine hoolsa töö kaudu, teine on enesetäiendusega seostatavate tööviisidega lõdvalt seotud, ootab kunstnikult kiiret positsioneerumist ja sähvatust, mis mingil hetkel paneks kõik paika.
Praegune ajajärk tunnistab teist varianti, sest sügavused ajavad inimestele hirmu peale ja kes siis veel kui kunstnikud peavad oma loominguga lunastama pealiskaudse maailma ebatäiuslikkuse. Ka “Heaven” vahetab üheplaanilise iroonia välja, andes teed mineviku esteetikate ja tehnikate rekonstrueerimisele.
Näitus kui suhtlusprojekt
“Kevadel on tal tulemas uus näitus. Ta peab kogu oma vabaduses ja piiramatuses midagi suurt välja mõtlema. Peegeldama seda mis on tema, tema jaoks... tema arvates... tema nägemuses ja peas. Sünteesima, argumenteerima ja arhiveerima seda mis ta sees, kuidas see seostub välisega ning kuidas see kõik kokku panna. See oli suur töö, nauditav töö. Vabaduse ja iseseisvuse eest pidi ta maksma oma loominguga ja seda tegema aina paremini ja intensiivsemalt. Kogu see elu mida ta neelas peab tulema temast kordades tugevamalt välja.”
Need sõnad pani kirja kas Marta või Kristi,üks kahest “Heaveni” autorist. Kunstnikud käsitlevad oma näitust nagu suhtlusprojekti. Ka maalijaid ei jäta digiajastu kombed puutumata ja mitme kuu vältel toimus kunstnike vahel intiimne, kujutlusvõimet ülesküttev kirjavahetus, mille puhul lepiti kokku, et räägitakse teeskluseta sellest, mida kumbki on kogenud. Kui kunstnikult oodatakse totaalset enesepaljastust, tuleb seda enne harjutada. Ma ei tea, millise osa kirjavahetusest on kirjutanud Marta, millise Kristi, ja see polegi siin loos oluline. Mina suhtlen fiktsiooniga, mis hankis teemasid tüdrukute maalidele, pani vaatama endasse, analüüsima suhteid sõpradega, sundis kirjeldama ja välja mõtlema situatsioone. Olukorda oli sisse kirjutatud teatud võistlusmoment, ent kirju vahetavad Marta ja Kristi on siiski ühel lainel, satuvad ühtemoodi õudsete lugude sisse, sõltuvad oma lemmikmuusikast ja maalivad otsekui märkmeid tehes.
Vastandlikud käekirjad
Kristi ja Marta on vastandliku käekirja ja temperamendiga maalijad, kelle huvid kohtuvad teatud punktis. Nad projitseerivad maalidele kogemustepagasit, mida kirjavahetusest jõudumööda ammutavad, ja hoiavad üleval müütilise mõtlemise tasandit, milles naiselik seostub rohkete arhetüüpsete tähendusetega. Kunstnikud uurivad armastust, naiselikku masohhismi, pilkavad nõmedaid mehi, kes on kas ohtlikud või mingil moel kõlbmatud.
Kristi pildilaotiselt leiab 45 keskmist, väiksemat ja tibatillukest lõuendit, igaüks on varustatud lauseks vormistatud pealkirjaga. Sein töötab nagu tekst, justkui üksteisele järgnevate tõugete seeria, kus fraasile järgneb seda avav kompositsioon. Kristi jutustused tegutsevad popkunsti raamistuses, kuid oma lokaalse subkultuuri tasandilt on olulisem sellest slängi tootmine.
Umbes pooled pealkirjadest jutustavad seksist, armastusest ja nendega seotud pettumustest. See on kindlasti esteetiliselt kõige pilkupüüdvam osa, sest siin kasutab Kristi pop-ikooni kujutamisel nõutavat glamuuri ja mõned ta pildid on lausa auavaldused popiklassikale.
Kristi seinalt leiab ka teravusi, töö nr 43 kujutab väikest pruuniks värvitud lõendit ja kannab pealkirja “Sitt”. Oletan, et tegemist on kujundiga, mida konkureeriv häkkerite ja blogijate subkultuur kasutab moodsa kunsti halvustamiseks. Kristi iroonia on ilma sarkasmita ja kriitikata.
Marta sein on keerulise struktuuriga, pildid suuremõõdulised, tihedalt läbi komponeeritud ja rahutukstegeva kompositsiooniga. Sein jätab mulje, et oled käinud muuseumis.
Kunstnik suhtleb maale luues alateadvusega ja tema töödes on naiselike mõttekäikude sügavikest väljakasvanud vaimujõudu. Leidsin kirjavahetusest märkuse:
“Pilte vaadata ülevalt alla:
Morrisson /ärtuemand-ristiemand /Shoot me Romeo/ Violent shit...”
Natuke gootilikku jampsi, millega Marta pilkupüüdvalt manipuleeris oma eelmisel näitusel, tuleb siingi asjale kasuks ja segab tõsise ilmega kompositsioonide nukrasse alatooni pingestavat absurdi. Ärtuemand-ristiemand esitab bütsantslikult mõjuvaid naispühakuid – selliseid asju pole Eestis keegi varem maalinud. Mulle Marta pildiloto meeldis. Kunstnik laseb ennast juhtida klassikalise maali dünaamikatel, kuid kujundeis on nii teravust kui luulet. Mineviku esteetikate rekonstruktsioonist kasvab mingil hetkel välja midagi tänapäevaselt sofistlikku. Marta kujund tunnelist astuks välja otsekui psühhoanalüüsi õpikust.
“Heaven” on tore, tugeva energialaenguga näitus.
