VANA KULD: „Eesti asi on sotsiaaldemokraatlik? Jaanalinnusuled, brüsseli pitsid, briljandid.“
Sotsid tüürivad Eesti mõjukaimaks erakonnaks. Nad nimetavad end meie vanimaks parteiks ja selles on neil õigus – sotsid sündisid enne Eesti riiki. Ka esimese vabariigi ajal mängisid nad siinses poliitikas suurt rolli. “Eesti sotsid on olnud läbi ajaloo omariikluse eest seisjad,” seisab erakonna kodulehel. Ka selles on neil õigus. Kuid nii klaar pole sotside ajalugu siiski alati olnud.
Revolutsiooni sünnitatud
Esimese revolutsiooni tuuled tõid 1905. aastal Venemaalt Eestisse uue poliitilise liikumise – sotsiaaldemokraatia. Toonastel sotsidel oli kaks keskust, Tallinn ja Tartu. Taaralinnas koondusid sotsiaaldemokraadid ajalehe Uudised ümber ning nende liidriteks olid Peeter Speek, Eduard Vilde, Linda Jürmann jt. Austria sotsiaaldemokraatiast juhinduvaid tartlasi kutsuti föderalistideks.
Tallinlaste eesotsas oli kogu hilisem sotside raskekahurvägi – August Rei, Alma Ostra, Karl Ast jt. “Tallinna komitee oli tsentralistlik nagu terve Vene riik,” iseloomustas revolutsionäär Marta Lepp. Pealinna sotse toetas ajaleht Tallinna Teataja – eeskätt Hans Pöögelmann ja Mihkel Martna. Ka Aleksander Kesküla kuulus siis Tallinna sotside ringi.
Revolutsiooni aja sotside vaateid kirjeldas tabavalt Lepp. “Olime noored idealistid, internatsionalistid, kes unistasid üleilmalisest vendlusest.” Aga mis vendlust sai olla töölise ja ülikonnas haritlase vahel! Sotsid said sellest aru ja tegid õiged järeldused. “Sotsiaaldemokraadid – tööliste juhid ja õpetajad pidid end lihtsustama ja labastama, et olla töölistele arusaadavamad ja lähedamad. Jäljendati tööliste välimust ja riideid – kanti Vene särki tärgeldatud krae asemel,” meenutas Lepp.
Riigikogu mõjukaimad
Revolutsiooniline 1917. aasta andis sotsidele veelgi tuult tiibadesse. Siis sündis tugev erakond Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei. Nende rivaaliks oli teine sotsialistlik erakond – Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei (hilisem Eesti Iseseisev Sotsialistlik Tööliste Partei). Sotsiaaldemokraadid ja iseseisvad sotsialistid panid 1925. aasta aprillis leivad ühte kappi ja sellest sündis Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei.
Sotside edukaimaks aastaks kujunes 1919, mil nad said Asutava Kogu valimistel koguni 41 parlamendikohta. Hiljem sotsidel nii suurt edu ei olnud, kuid nad jäid Riigikogus sellele vaatamata mõjukaimaks parteiks. 1928–1929 oli sotside päralt ka riigivanema koht, mida pidas August Rei. Politoloog Jaan Toomla andmeil sai peale Rei ministriportfelli kanda veel üheksa sotsist poliitikut, kes juhtisid kuues valitsuses kokku kaheksateistkümmet ministeeriumi.
Kahekümnendate sotside eesmärk oli sotsialistlik ühiskonnakord, mis erakonna tegevusprogrammi (1925) järgi tähendas:
a) saaduste valmistamise ja tarvitajatele kätte toimetamise abinõud on ühiskonna omanduses,
b) ühiskondlik varade valmistamine on korraldatud teadliku plaani järgi,
c) kõigile ühiskonna liikmetele on kindlustatud hea käekäik ja igakülgne areng,
d) rahva jagunemine klassidesse on kaotatud.
Selleks pidi võim Eestis minema töölisklassi kätte. Majanduses tahtsid sotsid kehtestada järk-järgult suureneva tulu-, varandus- ja pärandusmaksu. Nad soovisid arendada riiklikku tööstust ning maa anda harijatele põliseks pärandatavaks tarvitamiseks.
Sotsiaalvaldkonnas olid sotsid seisukohal, et kehvematele olgu arstiabi tasuta. Ka peab riik ehitama korterid töölistele. Hariduses aga taheti tasuta ja kohustuslikku üldharidust kuni 16. eluaastani ning tasuta kutseharidust.
Kolmekümnendate aastate alguseks oli Eesti Sotsialistlikust Tööliste Parteist saanud tüüpiline kildkonnahuvisid esindav erakond – kaugel esialgsetest ideaalidest ja kaugel oma valijatest. Ajaloolane Eduard Laaman tõdes oma raamatus “Erakonnad Eestis” (1934), et parlamendis istuvad sotsid erinevad teistest parlamendi erakondadest ainult seetõttu, et nad püüavad esindada proletariaati.
Sedasama, aga märksa teravamas sõnastuses tõid esile ka sotside peamised rivaalid vabadussõjalased. Kuna heitlus käis sama valijaskonna pärast, oli sotside Rahva Sõna ja vapside Võitluse veergudel peetud sõnasõda tuline. Algul ei tabanud vapsid sotside nõrka kohta ära ning tegeldi peamiselt sotside seostamisega kommunistidega. Seesugune propaganda soovitud vilja ei kandnud. Siis aga said vapsid naelapeale pihta. Nad avastasid punasotsi asemel palju mõjuvam loosungi – härrassots.
1933. aasta kevadel hakkasidki Võitluses ilmuma lood sotside liidrite ja nende lähedaste pillavast elust kriisi ajal, mil töörahvas üha enam vaesus. Esimesena võeti luubi alla sotside juhi ja tollase välisministri August Rei abikaasa Terese. “Hiljuti juhtus, et sots-proua Rei debüteeris Estonia teatris ooperis “Traviata”. Jõuka sotsi esinemise kohta kirjutab nüüd “Päevalehe” arvustaja vaimustatult: “Ka tualettidelt üllatas lauljanna, mis olid peale maitsekuse toredamaid, kallihinnalisemaid, mida Estonia teatrilaval kunagi nähtud: ehtsad brüsseli pitsid, ehtne hermeliin, jaanalinnusuled, briljandid jne…”
Pärast proua Rei paljastamist võtsid vapsid ette sotside juhtfiguuri Karl Asti, kes armastas koos tööliste kurnajatega lõbureise teha. “Karl Ast, kes tööliskonna nahal enesel peab luksuslikuma korteri, – kes ühes Puhkidega sõidab iga aasta välismaadesse. Sel töödpõlgaval elunautijal pole tööliste hädadest ja viletsusest aimugi,” kirjeldas Võitlus.
Sotsidel oli ilmselgelt vesi ahjus, sest nende populaarsus kukkus. Seda olid näidanud juba 1932. aasta valimised, kui sotsid said Riigikogus 22 kohta, mis oli kolmas tulemus. Eelmistel kahel valimisel olid nad kohtade arvult olnud esimesed. Omalaadne märk oli ka riigivanema kandidaatidele toetusallkirjade kogumine, kus märtsi seisuga 1934 oli Rei viimane nigela 2786 häälega (Andres Larkal oli 52 436).
Et nad on vapsidele alla jäämas, seda tunnetasid sotsid ka ise. Jaanuaris 1933 Nõukogude Liidu saatkonda Tallinnas külastanud Karl Ast avameelitses, et “ainult lollpea võib rääkida põhimõtetest sel ajal, kui maja katus on tules”. See oli vastus Vene diplomaadi küsimusele, miks sotsid Pätsi valitsusse läksid.
Põhimõtetest tõepoolest enam ei räägitud. 6. mail 1933 kirjutas Moskva ajaleht Pravda, et “Eesti fašistid, kes grupeeruvad nn “vabastajate” liidu ümber, olles tihedasti seotud ohvitserkonna ja generaliteediga [–], osutuvad sisuliselt Hitleri rünnakrühmade Eesti väljaandeks”. Pravda väitis veel, et baltisakslasel Alfred Rosenbergil ja tema ametkonnal on Eesti fašistide ja saksa parunitega “kõige tihedamad sidemed”.
Artikli autoriks oli märgitud Pravda erikirjasaatja Nikolsen Tallinnast. Nikolseni nime taha peitus noorsotside juht Nigol Andresen, kelle OGPU/NKVD oli värvanud 1930. aastate algul. Ta osutus mitmekülgseks ja väärtuslikuks agendiks.
Venemaa välispoliitika arhiivis Moskvas asub Tallinna saatkonna toonase 1. sekretäri A. Antipovi päevik, mille on läbi töötanud ajaloolane Jaak Valge. Valge sõnul oli sovettide agaraimaks informaatoriks sotside seas just Andresen.
Sotside Rahva Sõnast kujunes 1933. aastal Pravda ja Izvestija jaoks tänuväärne allikas, mida need oma Eesti-vaenulikes kirjutistes eriti agaralt tsiteerisid. Sovetid omakorda aga varustasid infoga Rahva Sõna. 15. novembril ilmus Rahva Sõnas artikkel “Vabadussõjalaste rahaallikad selgumas”, kus oli selgelt öeldud: vapse rahastab Saksa propagandaministeerium ning seda Eesti natside juhi Victor von zur Mühleni vahendusel. Kust see info pärines, jäi toona selguseta. Alles mõni aasta tagasi tuli ilmsiks jahmatav tõde – Valge avastas Venemaa välispoliitika arhiivist, et materjalid loo kirjutamiseks andis Rahva Sõna toimetajale Erich Joonasele Nõukogude saatkonna 1. sekretär J. Kljavin.
Üllatused sellega aga ei lõpe. Nõukogude välisluure dokumendid Eesti Riigiarhiivis detsembrist 1939 paljastavad, et sotside ajalehe Rahva Sõna toimetuse liige Karl Freiberg oli nende agent juba 1919. aastal. “Freiberg andis hulga materjale Eesti armee organisatsiooni kohta, varjas oma korteris kompartei ja luurevalitsuse töötajaid.” Freiberg polnud üksnes ajakirjanik, vaid ka pikaaegne Riigikogu liige.
Oma eesmärgi sotsid saavutasid. Vapsidel keerati kael kahekorra. Pätsi võimuhaaramises 1934. aastal ja nn juhitava demokraatia sünnis oli sotsidel oma osa, eriti nende liidril August Reil. Kakskümmend viis aastat hiljem meenutas Rei seda ka ise. “Partei kaudu kuulsin kolme eri liini pidi, et vapsid valmistavad ette riigipööret 12. märtsi ööl. Nende sõnumitega läksin Pätsi juurde, öeldes: “Teil on võim, päästke riik!” --- Päts ütles, et ta kutsub Laidoneri õhtul enda poole, sest teda kuulab sõjavägi ja nii on mõeldav hädaohtu ära hoida.” Tegelikult polnud vapsidel mingit riigipööret kavas.
Kuigi sügisel pärast võimuhaaramist saadeti Eestis erakonnad laiali, ei käinud sotside liidrite käsi sugugi kehvasti. Rei pidas 1936–37 välisministri abi ametit, 1938 aga nimetati ta Eesti saadikuks Moskvas. 1940. aastal õnnestus Reil Riia kaudu Stockholmi põgeneda.
Lugu ilmus esmakordselt 21.aprillil 2012
