Digitaalse marketingi agentuur 360i korraldas möödunud aasta jooksul uuringu toiduretseptide ja -fotode jagamise trendide osas. Peamiselt uuriti põhjuseid, miks inimesed, kes pole aktiivsed toidublogijad, jäädvustavad peaaegu kõike, mida söövad. Kokkuvõttest selgus, et kolmandik nn avalikest toidupäevikutest sisaldasid tavalisi toite, millega sooviti sotsiaalvõrgustikes jagada lihtsaid hetki oma elus. 22% jagatud toiduelamustest liigitati eneseupitamise alla – näete, mida ma saan endale lubada; 16% küsitletutest jäädvustas ja jagas oma tähtpäevadel pakutut; 12% pidas pildistatut kunstiks taldrikul ja 10% söögikohtadest tehtud piltidele püüti jäädvustada oma ahnelt söövat või veidi vindist kaaslast.

Üksi elavate inimeste puhul on mõistetav, et kui midagi maitsvat juba valmis tehtud, siis jagatakse seda sotsiaalmeedias ja nositakse “laikide” saatel.

Restoranide omanikud ja peakokad jagunevad hoiakutes kahte leeri. Mainekas kokk Heston Blumenthal lausa keelab oma restorani The Fat Duck kaameraga siseneda. Selleks, et tähelepanu oleks taldrikul ja maitsemeelel, mitte kaameral, põhjendab ta ise. Või kardab ta ebaõnnestunud fotode levikust tingitud mainelangust.

Restoranides suurte kaamerate ja valgustusega üldjuhul ei askeldata – piisab iPhone’ist. Enamasti söögikohad siiski kaameraid ei tõrju ja pigem rõõmustavad, kui nende toidukunsti twitteris jagatakse. Singapuri söögikohtades on isehakanud toidufotograafidele korraliku valgustusega pildistamisnurgake, snapping point suisa sisekujunduse osa.

Kadrioru kohviku-poe NOP perenaine Margit Aasmäe: “Järjest enam on külastajaid, eriti välismaalasi, kes enne sööma asumist toitu pildistavad. Aeg-ajalt satun isegi lugema postitusi sellest, mida NOPis söödi. Eeldame, et klient on sõbralik ja talle meeldib, mis ta sööb. Kuskilt läheb kindlasti taluvusepiir, aga loodan, et meil asi nii hulluks ei lähe ja pildistamist me keelama ei hakka.”