Vägevaimad tegijad Vene meedias
“Oma rohkete kodumaiste seriaalide, galakontsertide ja huumoriprogrammidega on meie telekanalid kahtlemata suisa maailmatasemel meelelahutajad,” ütles Venemaa tuntumaid ning professionaalsemaid teleajakirjanikke Leonid Parfjonov 2010. aasta sügisel üht tsunftisisest preemiat vastu võttes.
Aga lisas seejärel, et Vene telekanalid peavad endale tunnistama: nad ei tegele oluliste probleemide kajastamisega ega esita võimuesindajaile ebamugavaid küsimusi.
Või ei lasta neil seda teha. Sest suuremad ja mõjukamad telekanalid on otse või kaude riigi kontrolli all. Kanalite juhid-peatoimetajad pole ses süsteemis mitte iseseisvat mõtet levitavad otsustajad, vaid ametnikud, kes alluvad pisut tähtsamale ametnikule.
Telejuhid, kes Parfjonovi kõnet kibeda naeratusega kuulasid, muidugi mõistsid, et kuulus ajakirjanik räägib tõtt. Aga kurssi nad muutma ei kiirustanud. Vene televisioon on laias laastus võttes meelelahutus. Uuriv, urgitsev, ebamugav ja tõde otsiv ajakirjandus avaldub parimal moel ehk trükimeedias ning aina tõsisemalt internetis, näiteks blogosfääris.
Kolm televaala
Lõviosa publikust (ja reklaamitulust) jagavad kolm riigi poolt kontrollitavat telekanalit, millest igaühe auditoorium ületab kanalite endi hinnangul kaugelt 100 miljoni vaataja piiri. Need on riiklikule tele- ja raadiokompaniile kuuluv RTR (ehk Rossija); riikliku gaasimonopoli Gazprom kontrollitavale meediaholdingule Gazprom-Media kuuluv NTV ning Pervõi Kanal, mille omanikuks on kolmveerandi ulatuses Vene riik, veerand aga kuulub meediaholdingule Natsionalnaja Media Gruppa, kus omanikeks peaminister Vladimir Putiniga väga lähedaseks peetav suurärimees Juri Kovaltšuk, terasemogul Aleksei Mordašov (varandus 10 miljardit dollarit, 9. koht Forbesi Vene rikkurite edetabelis), naftafirma Surgutneftegaz ning väiksema osanikuna Lääne-Euroopas tuntud meediagrupp RTL.
Mõni aasta tagasi hirmutas toonane justiitsminister Rein Lang eesti rahvast, et NTV omanik Gazprom-Media kogu oma jõukuses ja mõjukuses omab mõju ka Eesti ajakirjanduses.
Meie oludega võrreldes on Gazprom-Media Venemaal umbes sama mõjukas kui norralaste Schibsted Eestis. Gazprom-Media valduses on muuhulgas Venemaa kõige popim seltskonnaajakiri 7 Dnei (lugejaid üle 4 miljoni) ning sõltumatu mainega raadiokanal Ehho Moskvõ.
Staarid
Andrei Malahhovit, üht tuntumat vene telestaari, mäletab eesti publik ehk Moskvas toimunud Eurovisioni õhtujuhina. Aga põhitööna veab ta jutusaadet “Pust govorjat”, mis regulaarselt juhib Venemaa vaadatuimate saadete edetabelit. Eestis on Malahhovi-sarnast tegijat raske näha – Maire Aunaste ehk –, sest meie teles sellist formaati palju ei kohta. Venemaal on aga stuudiopubliku juuresolekul toimuvad, ägeda pingega laetud jutusaated igas telekanalis kohustuslikud.
Intervjueerijatest mõjub Vene telemaastikul ilmasamba mõõtu tegijana Vladimir Pozner, kes on küll 78aastane, kuid juhib edukalt endanimelist saadet. Äkki olnuks meie Urmas Ott vana mehena seesugune intervjueerija? Mõistlik, ent terav ja terane.
Väitlussaadete kunniks võib pidada Aleksandr Gordonit (saated “Graždanin Gordon” ja “Zakrõtõi pokaz”) või Vladimir Solovjovi (saade “Pojedinok” kanalis Rossija). ETV Aarne Rannamäe ja Andres Kuuse kannataksid võrdluse nendega välja, kui meie mehed veidi vägevamat särtsu eviksid. Ent see on siiski vägivaldne paralleel. Venemaal, erinevalt Eestist, kipuvad saate külalised otse-eetris (verbaalselt) kaklema. Ilma selleta formaat lihtsalt ei toimi.
Kes aga võiks Venemaal olla Mihkel Kärmase mõõtu uuriva ajakirjanduse tegija? Neid muidugi on, ja palju. Kuid tihtipeale jõuavad nad oma uuringutega nii kaugele, et on sunnitud telest lahkuma. Näiteks Andrei Lošak tegi NTVs suurepärast ajakirjandust aladel, kuhu tavaliselt press tungida ei söandanud. Nüüd on ta suurest telest läinud. Tänastest tegijatest väärib tähelepanu sama kanali saate “Tsentralnoje televidenje” vedaja Vadim Takmenjov.
Kui Eestis teevad “Ärapanijat” kaks meest – Mart Juur ja Peeter Oja –, siis Venemaal on vägagi sarnasel saatel “Prožektorparishilton” koguni neli saatejuhti. Vene Anu Saagimiks võinuks veel hiljaaegu nimetada Ksenja Sobtšakki, Peterburi endise linnapea Anatoli Sobtšaki tütart, kuid viimasel ajal on see naine avanud end ka märksa tõsisemast küljest kui silmapaistva seltskonnategelasena.
Analüütilistest poliitikasaadetest on pärjatuim (ja tegelikult ka parim) Marianna Maksimovskaja iganädalane saade, kuid reitingutabelites pole see paraku teab mis silmapaistev tegija.
Sarnaselt Tallinnaga on ka Moskval oma telekanal – TV Tsentr. Sellega sarnasused laias laastus ka piirduvad. TV Tsentr on siiski märksa enam päristelevisioon, mille auditooriumi suuruseks umbes 95 miljonit.
Ajalehed ja muu
Trükiajakirjanduse sissejuhatuseks tasub teada, et regulaarselt ilmub Venemaal umbes 14 000 ajalehte ja teist sama palju ajakirju. Millised on suurimad?
Nädalaleht Argumentõ i Faktõ pääses 1990. aastal Guinnessi rekordite raamatusse kui suurima tiraažiga ajaleht maamunal – toona trükiti seda koguni 33,5 miljonit eksemplari. Praegu on trükiarv pisut tagasihoidlikum, ent 2,9 miljoni eksemplariga peetakse seda siiani kõige levinumaks ajaleheks Venemaal. Argumentõ i Faktõt välja andva meediagrupi omanikeks peetakse vendadest miljardäre Aleksei ja Dmitri Anajevit (varandus 1,9 miljardit dollarit, Forbesi Vene rikkurite edetabelis 49. koht).
Just selle ajalehe kirjastus andis 2007. aasta pronksiöö rahutuste aegu Eesti Moskva saatkonna blokeerimise ajal meie saadikule võimaluse pidada pressikonverents.
Päevalehtedest on nõukaaegne suur kolmik endiselt alles. Kunagine kõikvõimas Pravda püsib kompartei häälekandja staatuses tänini, ent tiraaž on kahanenud Vene mastaapides väikese 100 000ni. Izvestija on praeguseks läinud Gazprom-Media kätte ja seda (tiraaž 180 000) peetakse nüüd pigem valitsusmeelseks. Komsomolskaja Pravda kohta kasutatakse teinekord väljendit kvaliteettabloid, nagu vahel ütleb enda kohta siinne Õhtuleht, tema aga kuulub hoopis teise kaalukategooriasse.
Tiraaž on argipäeviti ligi 700 000, neljapäeviti ilmuva nädalalõpulisa (Ekspress polegi maailmas ainus neljapäeval ilmuv nädalalõpulemmik!) tiraaž küünib koguni 2,7–3 miljoni eksemplarini. Üldiselt on “komsomolka” siiski võimudele truu häälekandja, mille omanik on üks Venemaa Raudteega seostuv äriühing.
Rohkem kui miljonilise tiraažiga päevaleht Moskovski Komsomolets evis nõukaajal peaaegu vastalise mainet (paljuski tänu sellele, et avaldas lugusid Lääne bändidest), praegu on see aga loetavaim Vene väljaanne Eestis.
Ajakirjanduslikus mõttes arvestatavamad ajalehed on Venemaal pigem siiski Kommersant (omanik Ališer Usmanov, kellele kuulub ka näiteks jalgpalliklubi Londoni Arsenal. Varandust ligi 18 miljardit dollarit, 5. koht Forbesi edetabelis), Nezavissimja Gazeta ja Novaja Gazeta, samuti ärileht Vedomosti.
Populaarseim veebisait Venemaal on otsingusüsteem Yandex.ru, üleilmse liidri Google’i leiab alles neljandalt kohalt. Levinuimad sotsiaalvõrgustikud on Odnoklassniki.ru ja Vkontakte.ru, Facebook mahub napilt 20 sisse.
Uudisportaalidest on meie Delfi sarnane tõsiseim tegija Lenta.ru, kuid sisult ja üldtoonilt jääb see tunduvalt konservatiivsemaks. Lenta.ru omanikuks on eri äriühingute kaudu miljardär Vladimir Potanin (17,8 miljardit dollarit ja Forbesi 4. koht).
Raadiotest on ülevenemaalises arvestuses suurim kuulajaskond Europa Plusi nime kandval jaamal, mis nagu meie Star FM mängib koduseid ja võõraid artiste, uusi ja vanasid hitte.
