Homses Ekspressis: „Hoiatan kõiki, kes Soome tööle lähevad – see on ohtlik..“
28. märtsil kell 21.40 anti Helsingist väljunud laevas häire „mees üle parda“. Viimased aastad Soomes töötanud Roland (26) oli laeva ahtriosast 8. tekilt merre hüpanud. Meeskond käivitas kohet otsingud, appi tuli Helsingi merepäästekeskus. Rolandit otsisid kaks päästelaeva ja helikopter, kuid meest ei leitud. Ellujäämise tõenäosus oli väike, sest meri oli pooleldi jääs...
Selle nädala esmaspäeval kell 12.30 sai Rolandi ema kõne, mis algas sõnadega: "Hetkinen... " Roland oli elus! Ta elas kolm nädalat Helsingi külje all Pihlajasaarel.
Kaheksa kilo kaotanud Roland on nüüd kodus.
Millal sul see mõte tuli, et teen enesetapu?
Järsku. Laevas. Lihtsalt ei tahtnud enam elada, nii vastik oli kõik. Olen ju oma elu ise viinud mäest alla…Ise olen kurja teinud, enesehävituse teel olen olnud. Alkohol, tubakas, ületöö, hasartmängud…
Turvakaameratest on näha, kuidas sa karjusid kõigile, et „Ainult issand saab mind päästa“ ja hüppasid üle ääre pimedusse.
Olin endast väljas, sõnadesse ei oska panna. Ma ei mäletagi hüppamist, olin juba nii sassis, aga esimene selge hetk, mida ma mäletan, tuli vee all. See lõi pildi selgeks, et mis asja ma olen teinud kõik… Issand jumal! Millega ma olen hakkama saanud?! Nagu oleks kaineks saanud – kuigi ma olin kaine, tulin ju autoga laeva… Jube külm oli, hakkasin mõtlema, kuidas ellu jääda, ma ei taha ju surra. Mul on ju pere, nad armastavad mind, mul on elu ju ees. Kraapisin riided seljast, aluspüksid ka, hakkasin ujuma. Nägin kallast… Aga ei jõudnud ujuda, käed ja jalad ei liikunud, kaldani olin vast 50 meetrit, ei tea täpselt. Õlad ei liikunud. Ütlesin, et kui sa, Jumal, oled olemas, vii mind kaldale. Ma pole kunagi usklik olnud. Siis läksin ühte majja, terassiuksed käisid kergelt lahti, sain lina ümber.
Nägid, et päästetööd käivad, kuid ei andnud endast märku?
Miks Roland endast märku ei andnud, loe edasi tasulisest versioonist.
