Andrus Kivirähk: Eesti riik ehk Eesti muuseum
Kui selgus, et Eesti Rahva Muuseum jääb lubatud välisrahast ilma, kuulutasid kõrged isikud reipalt: pole mingit probleemi, me ehitame ERM-i valmis nagunii!
Selline ootamatu uljus äratas kahtlust, sest meeles oli see ohjeldamatu kägin ja ägin, mis kostis vastuseks Eesti kunstiakadeemia palvetele. Kuidas nüüd järsku nii heldeks muututi? Mis on juhtunud? Aga ei, kõik on siiski korras ja inimesed pole üleöö õilsamaks saanud – nüüd ägisetakse juba ka ERM-i puhul ja peidetakse rahakapi võtmeid. Ikka liiga suur ja liiga vales kohas… Ja raha, mida nii abivalmilt muuseumile pakuti, kavatsetakse muidugi ära võtta teiselt kultuuriasutuselt, Eesti muusikaakadeemialt. Eks ole, lihtne plaan! Samamoodi võinuks ka Püha Martin pakkuda külmetavale kerjusele kingituseks mõnelt teiselt sandilt väevõimuga seljast sikutatud kuube, mitte rebida pooleks enda oma. Olge lahke, kandke terviseks ja kiitke mind!
Kui öeldakse, et uus ERM-i maja on ehitamiseks liiga suur, siis mina pakuksin välja sellise võimaluse: teeme veel suurema! Palju suurema, kusjuures ehitama ei pea midagi. Nimetame lihtsalt Eesti Vabariigi ümber Eesti Rahva Muuseumiks ja ongi korras.
Eesti Vabariigi mõte on ju tegelikult tagada eesti keele ja kultuuri säilimine. See on põhiline, kõike muud – rikast elu, põhilisi poliitilisi vabadusi – võiksime nautida ka mõne teise riigi koosseisus. Ja täpselt sama eesmärk on Eesti Rahva Muuseumil. Säilitada, väärtustada, edendada.
Miljon eestlast, miljon elusat eksponaati. Välismaal elavad eestlased ju käivadki siin juba nagu muuseumis, näitamaks oma lastele, et selline maa nagu Eesti on tõesti olemas. Riik, kus päriselt räägitakse eesti keelt, mis mujal maailmas näib nii kasutuna ja mille õppimise vajalikkust on võõrsil kasvavale uuele põlvkonnale väga raske põhjendada. Aga Eestis saab selle keelega tõepoolest hakkama! Vähemalt esialgu, sest iibega on, nagu on. Kuid eks muuseumid tegelevadki haruldustega. Pole mingit põhjust luua muuseumi hiinlastele! Aga Eesti Rahva Muuseum kõlab täiesti arukana. Meid on piisavalt vähe ja meie maa on piisavalt väike, et usin muuseumikülastaja jaksaks kogu ekspositsiooni läbi vaadata.
Ühes toas saab näha Ansipit, Euroopa pikima staažiga peaministrit. Ta töötab, edendab majandust ja tema ümber on e-valitsus.
Teises toas on vaatamiseks väljas Savisaar.
Kolmandas ruumis, mille ees seisab eraldi valve nagu mõnedes maailma muuseumides kalliskivide kollektsiooni sisaldava erifondi ees, elab ja töötab Eesti Vabariigi president.
Loomulikult asub suur hulk vaatamisväärsusi hoopis vabas õhus. Meri ja saared, metsad ja võsad, sood ja põllud. Väljakud ja tänavad. On võimalik vaadata ehtsaid eesti kõrtse, kus ehtsad eesti inimesed joovad ehtsat eesti õlut. Ehtsates eesti büroodes töötavad ehtsad eesti ametnikud. Ehtsates eesti haiglates ravitakse ehtsaid eesti inimesi ja seal sünnivad uued, täiesti ehtsad eesti lapsed. Üsna haruldased muide!
Nagu just äsja Tallinna loomaaias sündinud väikesed lumeleopardid.
Saab näha koole, kus need eesti lapsed õpivad. Ja saab näha haridusministrit, kes nuputab, kuidas neid koole kinni panna. Saab näha vanglat, kus istuvad Nõia-Ints ja Ivo Parbus. Läbirääkimised Voronežis asuvate Tartu ülikooli varade ja Londonis asuva Anna-Maria Galojani muuseumile tagastamise üle alles käivad.
Muidugi saab näha ka ajaloolist Raadit, kuhu ehtsal eesti moel mitte kuidagi ei suudetud ehitada kurikuulsat muuseumihoonet. Ka see on osa väljapanekust, üks iseloomulik killuke, mis aitab muuseumikülastajal paremini mõista eksponeerituid väikerahva olemust.
Ja kogu seda uut, laiendatud muuseumi juhiks loomulikult Krista Aru. Mina isiklikult kohe tahaksin sellises muuseumis elada!
