Soome uus president: Eesti on rekordiomanik

Intervjuu kolmapäeval Eesti-visiidile saabuva Soome uue presidendi Sauli Niinistöga, kes peab Eestit endale hingeliselt lähedaseks kohaks

Äsja ametisse astunud ja kolmapäeval Eestisse visiidile tulev Soome president Sauli Niinistö tunneb enda sõnul eestlaste kui sugulasrahvaga ja soomlaste mõttemalli jagajatega tugevat sidet. Sarnaselt pea kõigi teiste Soome tipp-poliitikutega näeb ka tema eile Helsingis Eesti Päevalehele ja Postimehele antud usutluses praeguste Euroopa probleemide lahendust karmides kokkuhoiumeetmetes ja kulutamismentaliteedi muutmises.

Alustuseks: mida Eesti teile kui eraisikule tähendab?

Esimese märksõnana tuleb meelde lähedus. Hingeliselt. Ja muidugi, kui ka iseenda päritolule mõelda, siis eestlased on sugulasrahvas. [Eesti tekitab] sooja, lähedase tunde.

Milline on teie isiklik suhe Eestiga? Olete külastanud Eestit ametlikult korra, Eduskunna esimehena.

Esimehena külastasin korra, aga varem olen käinud päris mitu korda. Teiste seas kohtumas hea sõbra Mart Laariga, keda ma väga hindan. Viimati käisin Eestis ülemöödunud aastal. Käisime naisega päevasel reisil, sõitsime omapäi ringi.

Eesti ja Soome suhted on pisut ebasümmeetrilised, meenutavad natuke Soome ja Rootsi suhteid pärast Teist maailmasõda. Eestlased käivad Soomes tööl, soomlased jällegi Eestis ostureisil.

Minu arvates on Soome ja Eesti suhted vägagi võrdväärsed, sarnaselt Soome ja Rootsi suhetega. Inimeste käitumise taga on muidugi inimlikud vajadused. Palju eestlasi on Soome tulnud, 40 000 ringis on neid praegu. Ja soomlased reisivad meelsasti Eestisse, muu hulgas sisseoste tegema. Varem käidi laevaga pigem Rootsis.

Teine aspekt on eestlaste Soome tööle tulek. Eestil on olnud majanduslikult üsna raske aeg ja on arusaadav, et inimesed rahuldavad oma põhivajadusi.

Alexander Stubb ütles hiljuti Tallinnas, et tema jaoks on Eesti Põhjamaa. Kas ka teie jagate seda arvamust?

Eesti asub Põhja-Euroopas. Eesti tuleb Põhjamaadele üha lähemale. See on hea. Kui räägime Põhjamaade Nõukogust, on küsimus ikkagi kõigile viiele riigile: kas seda peaks millalgi ametlikult laiendama?

Kui peate silmas Põhjalat kui poliitilist kultuuri, on Eesti sellele väga lähedane. Selle erinevusega, et rahandusalal on Eesti olnud maailmas viimastel aastatel üks parimaid ja isegi parem kui Põhjamaad.

Kuidas on euroala võlakriis muutnud Soome inimeste suhtumist Euroopa Liitu?

Mitte eriti radikaalselt. Oleme näinud teatavat Euroopa Liidu toetuse vähenemist, kuid see pole siiski märkimisväärne.

Muidugi, inimesed on kriitilised euro suhtes, kuid ma ütleksin – ma pole märganud, et seda oleks küsitud –, et enamikule soomlastele ei meeldiks euroalast lahkuda. Olen selles kindel. On kriitilist meelsust ja see on minu arust vägagi mõistetav.

Mida arvate debatist, kus näiteks Timo Soini ütleb, et soomlased reegleid järgiva Põhjala rahvana peavad maksma kinni Kreeka-suguste maade arveid?

Esiteks, härra Soini on öelnud palju asju ja ma ei tahaks nendesse praegu laskuda. Kuid ma tahaksin tuua esile ühe asjaolu: hiljuti oli aeg – võib-olla tänu härra Soinile –, kui Euroopas hakati rääkima, et Soome pole solidaarne.

Soome on näidanud rohkem solidaarsust kui ükski teine riik. Ma olin euroala loomise ajal [rahandus]minister. Toona peeti solidaarsuse all silmas seda, et kõik hoolitsevad oma ülesannete eest nii, et nad ei tekitaks teistele kahju. Selles mõttes oleme meie olnud vägagi solidaarsed.

Teiseks, vaatame näiteks Kreekat. Soome pankadel pole seal pea ühtegi otsest nõuet. Nad pole Kreekale raha laenanud ega seda võlakoormat põhjustanud. Seega on Kreekas väga vähe Soome otsest seotust – nagu on paljudel teistel riikidel, sealhulgas riikidel, kes euroalasse ei kuulugi –, kuid sellegipoolest kanname me Kreeka puhul oma proportsionaalset koormat.

Seega on mõistetav, et Soomes on kriitikanooli. Ka mina olen olnud kriitiline. Teisalt oleme olnud oma lähenemises väga solidaarsed.

Olite rahandusminister siis, kui soomlased elasid läbi väga valusaid säästumeetmeid. Ka meil, eestlastel, on see värskelt meeles. Nüüd vaatame, et need nn mañana-riigid – on see siis õiglaselt nimetatud või mitte – ütlevad: miks me peaksime kärpima? Ja kuidas meie poliitikud suudavad inimestele selgitada, et selliseid riike on vaja päästa?

Esiteks, mina ei kasutaks terminit mañana-riigid. Teiseks – tean, et Eestis on tehtud väga head tööd selleks, et majandus jalule saada. Usun, et sellega on püstitatud maailmarekord. Varasem maailmarekord pärineb Soomest 1990. aastate keskpaigast.

Aga olgu. On väga tähtis, et riik hoiaks oma majanduse korras. Lõuna-Euroopast rääkides olen mures, sest tundub, et küsimus pole ainult võlakriisis, vaid see on laienenud juba demokraatiakriisiks. Ja see on väga tõsine asi.

Nende riikide inimesed on väga pettunud. Ma mõistan neid, sest seal on majandust väga hooletult juhitud. 2000. aastate algupoole head aega oleks pidanud kasutama majandusliku poole korrastamiseks, mitte majandusmulliga kaasa jooksmiseks.

Jah, ma saan küll neist inimestest aru. Kuid nad peavad ühtlasi mõistma, et nad on elanud üle oma võimete ning nende elustandard ei ole pidevalt ja jätkusuutlikult nii kõrge.

Soomlastele ja eestlastele raske küsimus on, et meil tuleb maksta kinni nende vead, kes on elanud üle oma võimete. Ajal, kui meie pingutasime püksirihma.

Me pole veel maksnud, vaid oleme garanteerinud kohustusi ja see on pisut teine asi.

Kuid omavaheline sõltuvus, eriti Eesti- ja Soome-sugustel riikidel, on väga tähtis. Meie majandused võidavad ekspordist väga palju. Selles seisneb inimeste ja riikide huvi hoida praegust globaalset süsteemi toimimas.

Kas euroskeptiline retoorika, mida esindavad ennekõike Põlissoomlased, on tulnud selleks, et jääda?

Põlissoomlaste fenomeni on mõistetud pisut liiga kitsalt. Räägitakse sellest, et nad on homode, immigrantide ja euro vastu. Kõik see vastab küll tõele, ent ma arvan, et nende kahe aasta tagune toetus oli osalt ka üldisem protest. Inimesed soovisid näidata võimuesindajatele oma arvamust. Paljud inimesed tahtsid justkui [poliitikutele] vastu näppe anda. Hiljutistel presidendivalimistel seda näha polnud.

Soome uudistes oli äsja juttu Ilkka Kanerva süüdimõistmisest. Ütlesite ka ise, et see on Soome poliitikale väga suur hoop.

Jah. Kuid kõik sellega seoses avalikuks tulnu on Soome poliitika puhastumisele kasuks tulnud.

Eestis räägitakse palju, et eliit on rahvast võõrdunud. Kas ka Soomes on selline lõhe sedavõrd tuntav? Eriti kui arvestada viimaste valimiste protestihääli?

Majandusbuumi ajal, mis põhineb paljuski mingil mullil, tekivad ka sellised käärid. Siis tekib inimesi, kes justkui hüppavad pilvepiirile, kullatud pilvede piirile. See juhtus Soomes 1980. aastate lõpus, kui välisvõla võtmise piirang kaotati. Sellest tulenevalt oli ka meie 1990. aastate lama niivõrd sügav, sest välismaist raha kasutati täiesti vastutustundetult.

Soomes juhtus see ka 1990. aastate lõpus IT-mulli ajal, kui inimesed seisid järjekorras, et osta sajakordse hinnaga väärtusetuid aktsiaid.

Nüüd elasime selle üle kolmandat korda, sedapuhku ülemaailmsel tasemel. Ja alati, kui jalad kerkivad õhku, tõusevad need mõnel inimesel kohe eriti kõrgele. Siis hakkab vahe tavaliste inimeste ja eliidi vahel eriti laiaks minema. Kuid õnneks tuuakse need jalad kolinal tagasi maa peale.

Üsna valusalt…

Muidugi teeb see mõnevõrra haiget (naerdes). Meie tegelik probleem on aga, et osa rahvastikku on absoluutselt kõigest eemale jäänud.

Nende inimeste arv pole küll erakordselt suur, kuid nad on see-eest palju drastilisemalt kõrvale jäänud. Sealhulgas väga palju noori – neid on umbes 60 000. Ehk sama palju noori ja lapsi, kui aastas Soomes lapsi sünnib, on meil ühiskonnaelust täiesti kõrvale jäetud. See on Soome ühiskonnaelu kõige muret tekitavam aspekt.

Kas praegune negatiivse varjundiga majanduskonjunktuur ei tähenda rasket aega mitte pelgalt eemale jäänutele, vaid ka rahvale tervikuna?

Soome kodumajapidamiste ostuvõime on ka rasketel aastatel vähemalt seni positiivses suunas arenenud. Tõsi, Soome riigi võlakoorem on kasvanud. Kuid praegu toimuv pole tavalisi majapidamisi puudutanud sel määral kui 1990. aastate alguses. Vähemalt seniajani mitte ja loodetavasti ka mitte tulevikus.

Kui nüüd välispoliitikast rääkida, siis kuidas te näete Venemaa praegust poliitilist olukorda?

Venemaa on suur riik suurte probleemidega, kuid ka suure potentsiaaliga. Ma vaataks üheaegselt nii duuma- kui ka presidendivalimisi. Demokraatia arenemise koha pealt näen, et on astutud paar sammu edasi ja samm või poolteist tagasi. Kuid väikese plussi võib demokraatia poolele kanda.

Peame ootama ja vaatama, mida president Putin tegema hakkab. Ta ütles juba enne duumavalimisi, et kaitsekulutusi tuleb kahe- või isegi kolmekordistada. Kuid presidendivalimiste kampaania ajal oli näha, et inimesed ootasid presidendilt abi. Sotsiaalse turvavõrgu rajamist, infrastruktuuri ehitamist. Ootan põnevusega, millise valiku Putin langetab.

Kui rääkida Venemaa kaitsekulutustest, siis neid võib otseselt vaadelda ka Soome kaitsekulutuste ja nende kärpimise valguses.

Jah, sellest [kärpimisest] ei pääse. Soome riigikaitsest rääkides tuleb ühtlasi silmas pidada, et Soome rahvastik väheneb. Kuna meil on üldine sõjaväekohustus, siis lihtsalt ei tule peale piisavalt ajateenijaid. Ka see vabastab ressursse.

Kuidas näete selle valguses Soome ja NATO suhteid?

Ma pean väga tähtsaks Soome ja Euroopa Liidu riikide koostööd. Kõigil on kaitsekulutuste puhul samad väljakutsed. Ja ma toetan kogu südamest pooling and sharing’i (kaitsehangete tähenduses võimete ühiskasutus Euroopa Liidus – toim) tüüpi mõttemaailma arendamist.

Lääne-Euroopat kummitab rahvastiku vananemine...

Meil käib tõsine arutelu tööea pikendamise üle. Et inimene oleks praegusest pikemat aega tööturul: alustaks töötamist varem ja töötaks kõrgema vanuseni. Mina toetan seda.

Eestis vaadatakse presidendile tihti kui rahva südametunnistusele. Mida teie soomlastele enim südamele panete?

Minu põhisõnum on: hoidkem oma sotsiaalset sidusust. Ennekõike ühiskonnaelust eemalejäänute osas, noorte osas. Tahaksin kõigile soomlastele südamele panna, et igaüks suudab kas või piskuga oma lähiümbruses abiks olla. Ülesanne number üks on hoida Soome selline, et igaüks leiaks oma koha.EluloolistSauli Niinistö
sündinud 24.08.1948 Edela-Soome rannikul Salos

■Soome 12. president, astus ametisse 1. märtsil 2012.

■Soome Koonderakonna presidendikandidaat 2006 (võitis Tarja Halonen) ja 2012 (võitis teises voorus 62,6 protsendiga)

■Lõpetanud Turu ülikooli õigusteaduskonna 1974. Pärast seda olnud munitsipaalpoliitik, parlamendiliige, justiits- ja rahandusminister, parlamendi esimees . 2007. aastal poliitikasse naastes kogus parlamendivalimistel ajaloo kõige suurema arvu hääli – 60 563 

■Soome Koonderakonna juht 1994–2001, Euroopa parempoolsete erakondade liidu EDU juht 1998–2002

■Abielus. Kaks täiskasvanud poega eelmisest abielust. Pereliige on ka bostoni terjer Lennu. Olnud jalgpalliliidu president.