Kultuuriteadlane Martin Tröndle uuris, kuidas käituvad, mida vaatavad ja millele reageerivad inimesed kunstimuuseumis. Rohkem kui viissada inimest käisid St. Galleni kunstimuuseumis näitusel, kus oli eksponeeritud seitsekümmend kuus tuntud ja vähemtuntud kunstnike teost viimasest saja viiekümnest aastast. Näidati Warholi, pakuti Monet’d.

Tröndle küsitles hiljem inimesi, aga lisaks mõõtis nende südamelöögisagedust ja uuris, kuidas inimesed näitusesaalis liiguvad ning milliste tööde ees peatuvad.

Tõeliseks hitiks uuritute seas osutus Saksa “naelakunstniku” Günther Ueckeri “Antibild”, mis pani südamed kiiremini lööma noortel ja vanadel, meestel ja naistel. 1970. aastal Saksamaad Veneetsia biennaalil esindanud kunstnik on alates 1960ndatest loonud naeltest kunstiteoseid, kombineerinud neist mustreid, uurinud optilisi illusioone. Ueckeri pildi ees veetsid vaatajad keskmiselt 34,5 sekundit, ka need, kes kunstniku nime esimest korda kuulsid. Nüüdiskunstiga suhestumine ei vaja sügavaid eelteadmisi, connoisseur’i pilku, selgitusi ja suunamist, järeldab Tröndle. Ja veel, et just end kunstiasjanduses kodus tundvad näitusekülastajad on need, kes kõige nobedamalt kunstisaali läbi kappavad. “Tean seda, olen näinud teist, ahah, see on ju see!”

Keskmiselt kulutas näitusekülastaja ühe teose vaatamiseks aega üksteist sekundit. Uuringu kohaselt on muuseumid tänapäeval süstemaatilise ülepakkumise ja pealiskaudse vaatamise kohad. Juba kuue nädala pärast oli keskmine uuringus osaleja unustanud kõik, mida muuseumis nägi. Vähesed mäletasid mõnd üksikut taiest.

Mida sellest kõigest järeldada?

Tröndle järgi peaksid muuseumid olema väiksemad, rahulikumad, tühjemad. Kohad, kus on ruumi mõtiskleda, kus on ruumi astuda ja vaadata.

Kuid teisalt – kas üksteist sekundit ongi tänapäeva kiires maailmas nii vähe? Kui kuue nädala pärast oleks veel natukenegi meeles, millele need sekundid “kulutatud” said ja alles soov seda teine kordki teha? Kui meeles oleks tunne? Ja tunne oleks tugev?