Nädala album: Uks vastupidise funk’i maailma
Dean Blunt & Inga Copeland “Black Is Beautiful”
(Hyperdub)
Ei saa paraku ka mina mainimata jätta, et duo Hype Williams – oma neljandale albumile on nad alla kirjutanud kui Dean Blunt ja Inga Copeland – tekitab muusikast kirjutajatele vaevusi. Rahvusvaheline kriitikute ja muusikaajakirjanike seltskond on justkui kokku leppinud, et HW muusikast on erakordselt keeruline kirjutada. Kurdetakse, et nende laialivalguvat ja hämarat, oma päritolu ja eesmärki varjavat muusikat ei ole võimalik täpselt kokku võtta ja iseloomustada. Selle juures on Hype Williams ka sõnaaher – nad kõnelevad üliharva pressiga, kes tekkinud küsimustele vastuseid otsib, ja kui küsida õnnestub, jääb ajakirjanik kahtlema, kui tõsiselt neid, teinekord üsna kummalisi, vastuseid üldse võtta saab.
Lisame müstilisele muusikale ja selle seletamisest keeldumisele HW laivid – reeglina hõljub lava kohal palju tossu, väga, väga palju tossu, mille seest viirastuvad harva hea õnne korral muusikute ja instrumentide kontuurid; või siis seisab tossu ees lihaseid punnitav õlist läikiv atleetvõimleja. Lisame need laivid ja saame ühe ligitõmbavama nähtuse tänases muusikas. Kelle puhul ei maksaks unustada, et nad alustasid siiski galeriides ja keldrites kui kunstnikud, kui ajas muutuv multimeedia (salvestatud muusika kõrval ka video, installatsioonid, ja ehk on ses komplektis ka kogu napp tekstiline pool) kunstiprojekt. Just muusikamaailm pöörab neile rõhutatud tähelepanu ja HW sikutab muusikast kaugemale ulatuvaid laialdasemaid plaane – “Proovime enda jaoks uut maailma leiutada. Maailma, kus kõik on veider, huvitav ja naljakas,” ütles Inga 2010. aasta alguse Areenis – endaga kaasa. Muusikamaailm ahmib neid enda ligi ja tulemuseks pole mitte ainult palju vastuseta küsimusi: sageli ei ole võimalik aru saada, mida täpselt üldse küsida…
Planeet Hype Williams ongi puhkus küsimusi ja vastuseid täis ja pealesurutud infot tulvil tavalisest maailmast. Ja kui sul on kas või tilluke huvi, mis tänapäeva underground-muusikas toimub, siis ma soovitaks seda puhkust.
Võimalik, et “Black Is Beautiful” on esmakohtumise puhul ka kõige parem uks edasisteks rännakuteks sellel planeedil. HW laivide kogemust on kirjeldatud kui pikka-pikka ootust – et selle tossu sees ometi midagi konkreetse loo sarnast kuju võtaks – ja ootust, mille lõpus ei pruugigi rahulduseni, üleüldse selge tulemuseni jõuda. Mõni kannatamatum inimene peaks seda tõenäoliselt totaalse igavuse definitsiooniks. Aga kui klikk käib ära, soovid sa uuesti ja uuesti oodata.
Hajuvat ootust leiab ka uuelt plaadilt, kuid ennekõike on HW uuel teosel lausa mitu popkõlbulikku lugu. Ja need ei olegi nii väga tossu mähitud. Kirgaste meloodiatega lauluga lood “2”, “5” – kus Inga laulab vene keeles, “11”, “12” – ühtaegu rõõmus ja melanhoolne pop, mille kõla ja komplekti mõnes hi-end-stuudios istuv produtsent tõenäoliselt totaalseks praagiks peaks. “9s” on koos nii see ootus (loo alguse tekstiluup on täpselt kui hetk reivil enne suurt pauku), briti tume dub-räpp ja pop. Albumi keskel laiutav hiiglaslik “10” on seinatagune dub, mis dub’i harilikku mugavlemist päris valla ei päästa. “Lauluga laulude” ümber ja vahel on instrumentaalid, miniatuurid, mis imevad ainest kogu muusikast – olgu see siis sound-art, deep house, jazz; kusjuures palad “3”, “7” ja “14” paistavad olevat üks kolmeks lõigatud psühh-kraut-techno bassijämm-lugu. See on see olluslikum ala, mis on rohkem n-ö tossu sees.
Oluline on viidata ka helide iseloomule. Kõik helid siin kõlavad vanalt. Mitte retro mõttes vanalt. Vaid kui mitte enam esimeses nooruses instrumendid: kägisevad, tuhmunud, lagunevad – mida ei ole võimalik enam häälestada, või ekspeditsioonil süvadžunglisse leitud tundmatut päritolu flööt. Häguse kõla tõttu – lo-fi saund ei ole duo eesmärk, vaid paratamatus tehnika ja oskuste puudumisest – on kerge mitte märgata, kui graatsiliselt “Black Is Beautiful” komponeeritud on. Mõni muusikahull peab seda tõenäoliselt majesteetlikuks ja jultunud funk-albumiks.
Avastusretkedeks ja ekslemisteks planeedil Hype Williams on sobilikult – äkki lausa nimme? – “Black Is Beautifuli” ümbritseval ajal ilmunud ka kaks tasuta plaati. Soundcloudis mängiv Dean Blunti sooloteos “The Narcissist II” (fantastiline soul!) ja tasuta allalaetav “The Attitude Era”, kogum lõpetamata ja lõpetatud lugusid, katkeid muusikute desktopilt (nende hulgas üks kolmesekundiline tellija poolt tagasilükatud remix!). Pange need kolm plaati üksteise otsa, segage ja siduge kokku ja lahku. Investeerige selleks oma aega. Puhake. 9/10
