Mäng on väikese inimese töö
Hoiatus: käesolev artikkel sisaldab spoilereid ehk otseseid viiteid raamatu ja filmi otsustavatele süžeekäikudele.
Suzanne Collinsi 2008. aastal ilmunud teismelistele mõeldud fantaasiatriloogia esimene romaan “Näljamängud” on jõudnud kinolinale ja saavutanud kassamenu, mis on võrreldav “Harry Potteri” ning “Videviku”-saagadega. Ometi on üüratu edu ainus, mis mainitud kolmel tegelikult ühist.
“Näljamängude” tegevus toimub post-apokalüptilises riigis nimega Panem, mis on jaotatud tosinaks ringkonnaks. Pealinn Kapitoolium on küllastunud ja enese naba imetlev võimukeskus, mis hoiab teisi piirkondi armutus haardes. Minevikus toimunud mahasurutud mässu (mille käigus hävitati täielikult 13. piirkond) meenutuseks on kõik piirkonnad sunnitud maksma tribuuti ehk saatma igal aastal kaks last – ühe poisi ja tüdruku vanuses 12–18 – pealinna Näljamängudele. Ohvrid valitakse välja loosi teel. Kõik kakskümmend neli last saadetakse hiiglaslikule “areenile”. Seal algab võitlus elu ja surma peale, kust elusana tuleb tagasi vaid üks. Ahjaa – see kõik toimub telekaamerate ees ning jõuab riigi igasse soppi.
Üks kõige olulisem põhjus, mis “Näljamängud” nii populaarseks muudab, on kindlasti laiaulatuslik ja mitmekesine taustsüsteem, millele lugu on üles ehitatud. Paralleelide hulk, mida juba sellest lühikesest kokkuvõttest võib tõmmata, on külluslik, gladiaatorite võitlustest Vana-Roomas kuni tänaste reality-show’de ja kas või olümpiamängudeni. Kuid loost leiab samuti viiteid iidsetele mütoloogilistele süžeedele (näiteks Minotauruse legend) ning moodsale kirjandusele ja filmile, nagu Shirley Jacksoni lühiloole “Loterii” või Kōshun Takami romaanile (ja samanimelisele filmile) “Battle Royale”. Kõik see annab tulemuseks koosluse, mis pakub võimaluse samastuda peaaegu igaühele.
Hammas hamba vastu
Teose peategelane, iseteadlik ja iseseisev Katniss Everdeen, läheb mängudele vabatahtlikult, et päästa oma väike õde. Raske elu, nälg ja pidev võitlus ellujäämise nimel on muutnud Katnissi leidlikuks, alalhoidlikuks ja kalkuleerivaks, kasvatanud temas oskust hinnata ja võtta riske ning kokkuvõttes lihvinud ta ellujäämistahte nugateravaks. Ja muidugi kulub jahipidamisoskus, mille abil ta perele lisatoitu muretseb, areenil marjaks ära. Just mängudel, võideldes ellujäämise nimel, puhkeb ta tõeliselt õitsele.
Mingis mõttes on Katnissi puhul tegemist suisa antikangelannaga, sest meeldivaks teda just pidada ei saa. Jõuline, kangekaelne ja tormakas, loodab ta vaid endale ega usalda õieti kedagi. Hammas-hamba-vastu maailmas ilmselt muudmoodi hakkama ei saagi. Tegelikult Katnissi maailm meie omast väga palju ei erinegi, kui ehk see verine lasteolümpia välja arvata. Või kui nüüd järele mõelda – kas seegi? Sport on tänaseks saavutanud taseme, kus võidu nimel ei tundu elud kuigi olulised olevat. Aga see selleks.
Filmis Katnissi kehastav sarmikas ja jõuline Jennifer Lawrence kannab filmis karakteri suurepäraselt välja, kuigi mõjub pehmemalt, õrnemalt ja leebemalt, kui raamatu-Katnissi ette kujutaks.
Leiba ja tsirkust!
Leiba ja tsirkust nõudis rahvas juba Vana-Roomas ning leiba ja tsirkust tahetakse ka praegu. Ja parim tsirkus on teadagi selline, mida saab kellegi teise arvel. Panemis on laste iga-aastased Näljamängud suurimaks atraktsiooniks, mida kantakse üle kõigis piirkondades. Arvata võib, et tõeliselt naudivad seda vaid Kapitooliumi elanikud, kelle lapsed mängudes ei osale. Filmis ütleb Katnissi sõber ja jahikaaslane Gale, et kui keegi ei vaataks, siis mänge ei oleks. Aga vaatavad kõik. Kes hirmu ja vastikuse, kes põnevuse ja elevusega. Meedia on kahtlemata “Näljamängude” üks peategelasi.
Televisioon on see, mis teeb armutust tapatalgust meelelahutuse, lõigates selle justkui päris maailmast ära ja muutes suremise millekski, mille eesmärk on aega viita ja meelt lahutada. Sõjad Süürias ja Afganistanis, Breiviku amokijooks Norras… Telekast on see kauge ning ohutu, ja kuigi kohati hirmujudinaid tekitav, ei kohusta see millekski. Ja ega su oma elus ju ikka midagi nii põnevat pole. Tõsielusarjad omakorda on samm, mis ühendab telereaalsuse sinu isikliku reaalsusega. Ning “Näljamängude” reality-show on maksimumini viidud – kas kõik või mitte midagi. Rikkus ja kuulsus – või surm.
Lapsgladiaatorid saadetakse areenile pärast põhjalikku kosmeetilist iluravi, jalgade vahatamist ja meikimist. Nendega korraldatakse vestlussaateid ja paraade, neid treenitakse ja hinnatakse, kommenteeritakse ja tehakse panuseid. Ja mängijate jaoks pole sugugi ükskõik, kas nad teevad kogu selle tralli kaasa või ei, sest sellest, mis mulje sa jätad, sõltub otseselt sponsorite leidmine – ja need võivad areenil raskel hetkel su elu päästa.
Teleinimeste hulgast leiab ka filmi kaks kõige silmatorkavamat rollisooritust. Stanley Tucci kehastatav sinijuukseline ja säravahambaline talkshow’ saatejuht Caesar Flickman on särav ja irooniline; Wes Bentley rabab aga vapustava kalligraafilise habemega, mida kardetavasti peagi ka tänavatel näha võib. Mängude peakorraldaja roll pole filmis kuigi oluline, kuid see tegelaskuju ei lähe kohe kindlasti meelest.
Päris näljamängud
Kuigi mõned kriitikud üritavad “Näljamänge” kangekaelselt “Videvikuga” ühele pulgale sättida, on Collinsi lugu palju mitmekihilisem ja keerukam. Mängude taustal jõudu koguv vastuhakk (ja viimases raamatus lahvatav sõda) võimaldab tõmmata mitmeid paralleele ka tänaste poliitiliste mahhinatsioonidega, võimendades esimeses raamatus Katnissi skepsise kõigi ja kõige vastu riiklikule tasandile ja näidates, et poliitikud ei olegi usaldust väärt, et “head” poliitikut ei olegi olemas, võidelgu ta siis mille eest tahes.
See, kuidas president kasutab meediat ära Panemi piirkondade vaoshoidmiseks, on totalitaarsest režiimist pärit eestlastele ehk liigagi tuttav. Viimases raamatus hägustuvad aga piirid reaalsuse ja show’ vahel lõplikult ja see on ehk Suzanne Collinsi “Näljamängude” kõige valusam sõnum – sa ei tea tegelikult kunagi, millal loos saatuse tahtel sinule langeb ja sinust endast võib saada staar elu verises reality-show’s. Triloogia lugemist julgen soovitada – tegemist pole ehk kunstiliselt kauni ja kõlava tekstiga, mis läheb maailma kirjandusklassikasse, kuid lugu on hästi kirjutatud ja tõeliselt kaasahaarav. Filmi kohta ütleksin ehk niipalju, et see ei kuulu kindlasti Gary Rossi õnnestunumate saavutuste hulka, kuid teeb süžee täpse järgmisega ilmselt fännidele rõõmu. Enam kui kahetunnine oopus kipub kohati venima ning käsikaameraga üles võetud hüplevad stseenid esitavad vaataja kannatusele tõelise väljakutse, aga filmi muusika kohta võib öelda vaid kiidusõnu ja mitmed stseenid (näiteks mängijate esimene hetk areenil) on suurepärased.
