Teleprodutsendist kunstikogujaks
Pekka Erelt vestles hollandlase Jef Rademakersiga, kelle kunstikoguga saab Kumus tutvuda.
Välimuselt veidi Salvador Dalíd meenutav Jef Rademakers (62) oli aastakümnete eest teleprodutsent ja eduka produktsioonifirma omanik Hollandis. Ühel päeval sai aga Rademakersil kõigest sellest villand, ta ei tahtnud enam koosolekutel istuda ja keset igapäevarutiini olla. Rademakers oli üle neljakümne, kui ta müüs oma firma ja keskendus hoopis muule. “Tõelistele asjadele,” ütleb ta ise. Ta pühendus jäägitult Hollandi ja Belgia 19. sajandi romantilise maalikunsti kogumisele ja uurimisele.
10–15 aastat pärast kogumise algust hakkasid muuseumid juba Rademakersilt näitustele töid laenutama. Ta oli avastanud midagi olulist, mida teised ei osanud tähele panna. “Meil on kuldne ajastu ja meil on van Gogh,” ütleb Rademakers. Romantikud jäid nende vahele igas mõttes. Nende vastu ei tundnud pikka aega huvi ei muuseumid ega kunstiajaloolased. Romantikuid ei peetud omanäolisteks, ent ometi nad olid seda. Ja osalt tänu Rademakersile on nüüd seda laiemalt teadvustatud.
Kas kunstikogumine on teie jaoks hobi või midagi enamat?
See algas kui hobi. Ja üpris ootamatult. Olen alati olnud huvitatud ajaloost, eriti 19. sajandist, ja mind on alati paelunud ka vana maalikunst. Kord pidi minu firma tegema saate avalikes kohtades olevast kunstist. Külastasin muuseume, diilereid, messe ning ka oksjone. Olles esimest korda oksjonil, nägin seal üht väga ilusat 19. sajandi maastikumaali. Ja ühtäkki ma pakkusin ja pakkusin. 100 000. 110 000. 120 000. Keegi ei pakkunud rohkem. Ja siis ma mõistsin, et see imeline pilt hakkab rippuma minu kodu seinal. Nii see algas. Mõni aasta hiljem müüsin oma firma ja mul oli ühtäkki palju raha. Ma ei ostnud üksnes pilte, vaid hakkasin romantilist perioodi ka tundma õppima. Sellest sai minu elu sisu – rändasin maailmas ringi, külastasin muuseume ja messe. Alguses oli see hobi, siis vaat et elukutse, seejärel peaaegu usk ja nüüd haigus.
Mis teile endale romantikute töödest kõige rohkem meeldib?
Kui ma olin väike poiss, kartsin ma pimedust. Ei tahtnud õhtul magama minna, nutsin. Nüüd on minu kogus eraldi osa – öömaastikud. Need on minu lemmikud.
Kust olete töid oma kollektsiooni hankinud?
Alguses ostsin diilerite käest, sest kõik nad ütlesid mulle: “Sa oled väga tore, aga usu mind, sa ei tea veel piisavalt. Osta minu käest.” Algul uskusin neid. Aga ma õppisin ja juba mõne aasta pärast hakkasin peamiselt oksjonitelt ostma. Olen maale hankinud ka messidelt, aga mess on ostmiseks kõige kallim koht üldse. Olen maalidele kulutanud palju, väga palju raha. See on suisa ohtlik, sest olen võimeline kulutama oma viimse raha mõne tähtsa maali peale. Mu naine on õnneks pragmaatilisem kui mina.
Teie kogus on rohkem kui sada maali. Selle täiendamine pole vist enam lihtne?
Kui ma enam kui 20 aastat tagasi alustasin, oli see kergem. Ka oli vähem neid, kes olid romantikutest huvitatud. Nüüd, mil ma ärgitan ka teistes huvi selle perioodi vastu, pakuvad needsamad inimesed oksjonil sama pilti, mida ka mina tahan.
Kui tihti te satute võltsingute peale?
Üheksal juhul kümnest. Ma ei saa väita, et kõik need üheksa on võltsingud, küll aga pole nad piisavalt head. Mitmed on nii halvasti restaureeritud, et on faktiliselt juba kellegi teise looming.
Hämmastav, aga teie kollektsiooni esimene näitus toimus koguni Ermitaažis.
Kolm aastat tagasi juhtus midagi väga kummalist. Olin Amsterdamis Caspar David Friedrichi näituse vernissaažil. Enamik selle näituse pilte oli Peterburist, Ermitaaži kogust. Kohal oli ka Ermitaaži kuraator Boriss Asvarištš. Ja mind tutvustati talle. Asvarištš küsis, millega ma tegelen. “Ma ei tee midagi, ma ainult kogun,” vastasin. “Teil on siis kogu. Kas ma saan seda näha?” – “Muidugi. Aga vaevalt olete neist huvitatud, olete ju maailma ühe kuulsama muuseumi kuraator.”
Asvarištš ei hoolinud sellest ja lubas järgmisel päeval läbi tulla. Nagunii ta ei tule, mõtlesin. Aga järgmisel päeval oli ta kohal. Ta vaatas minu kogu ja küsis siis: “Kas olete huvitatud näitusest Ermitaažis?” Mõni kuu hiljem tuli kiri, kus paluti nädala jooksul tulla Peterburi kokkulepet sõlmima. Näitus avati oktoobris 2010 ja seda saatis uskumatu edu. Kolme kuu jooksul külastas seda üle 100 000 vaataja. Seesama näitus oli väga edukas ka Belgias ja Saksamaal. Nüüd aga avame näituse Tallinnas, septembris Helsingis ja veebruaris 2013 Riias.
Kuidas te Tallinna sattusite?
Kui Peterburi näitust saatis suur edu, ütles sealne Hollandi konsul, et hästi tehtud, väga ilus kogu ja reklaamib Hollandi kultuuri. Ta lubas mind kokku viia Maurits R. Jochemsiga, Hollandi suursaadikuga Eestis, kes suhtus suure entusiasmiga ideesse tuua näitus ka siia.
Jochems läks Kumusse ja rääkis Sirje Helmega. Eelmisel suvel tulime ka ise Eestisse ja kohtusime Helmega, kes oli näitusest väga huvitatud. Alguses oli plaan teha väljapanek Kadrioru lossis, aga see ilus loss polnud kahjuks piisavalt suur. Nii pakutigi meile Kumu.
Te ei küsi oma kogu näitamise eest raha, mis pole sugugi tavaline.
Me oleme rohkem missiooni-inimesed, kes ka ise armastavad seda perioodi. Me ei küsi piltide laenamise eest muuseumidelt raha, nad peavad maksma üksnes transpordi ja kindlustuse eest. Ma oleksin väga õnnelik, kui Tallinna, Helsingi ja Riia näitused tooks kokku 50 000 – 60 000 külastajat.
Näitus “Romantiku pilguga. Hollandi ja Belgia 19. sajandi maalikunst Jef Rademakersi kogust”
