Kuusalu koolilapsed tegid võimsa opereti
Kuusalu koolilaste sümfooniakorkester, koor ja näiteseltskond esitasid opereti “Odüsseus”, mille kirjutas 15aastasena Eino Tamberg.
Ümmarguse seinakella suur osuti lõksatab ja kell saab 6 – on neljapäev, 26. aprill 2012.
Viimased pillihäälestamised, köhatused, sosistamised, siis tõuseb aplaus ja Kuusalu keskkooli aulasse marsib 49-liikmeline laste sümfooniaorkester. Dirigent Ott Kask surub kontsertmeistril kätt ja kõik on etenduseks valmis.
Üks asi siiski veel. Publiku ette astub lavastaja Saima Kallionsivu, tal on midagi ütelda.
“Oli 2. märts 1946. Nõmme gümnaasiumis esietendus Eino Tambergi operett “Odüsseus”. Naispeaosalise, kuningatütre Nausikaa osas astus üles Gertrud Üppis. Austatud publik…” Saima jätkab häält paisutades.
“... teie ees on Gertrud Üppis!”
Aplausitormis kummardab 85aastane Gertrud Üppis aupaklikult ja asub oma kohale vaatajate hulgas. Aplaus kestab ja kestab…
Gertrud Üppis, hilisem Estonia teatri ja filharmoonia solist, oli 1946. aasta kevadel üheksateistkümneaastane, koolikaaslased Eino Tamberg, Kulno Süvalep, Erast Parmasto olid paar aastat nooremad, kui nemad seda etendust tegid. Viieteistkümneaastaselt (1945) oli ta kirjutanud muusika, klassikaaslased, põhiliselt küll Kulno Süvalep, tegid libreto ja teos kanti ette kooli 17. sünnipäeval 1946. aastal.
Kuusalu laste sümfooniaorkester avaldab Gertrudile sügavat muljet, sest Nõmme gümnaasiumis tehti “Odüsseust” ainult klaveri saatel! Ja 66 aasta jooksul pole seda rohkem kuskil mängitudki.
Kolm aastat tagasi käis Eino Tamberg Kuusalu Kunstide Koolis ja direktriss Kadi Katariina Sarapik ütles: “Eino, tehke meile operett!”
Tambergi prillid hakkasid rõõmsasti välkuma: “Mul on see operett olemas!”
Mõned leheküljed olid operetist kaduma läinud. Paar laulu taastas Tamberg mälu järgi. See jäi tema viimaseks helitööks. Jõulude ajal 2010 ta suri.
Trallitades lendab lavale seltskond noori inimesi ja etendus algab. Valmistutakse eksamiteks, õhatakse, et “kui õpetajaid kaelas ei oleks, kui ilus see elu siis oleks”. Siis jääb üks tegelastest raamatu taga magama ja kõik, mis järgneb, ongi unenägu. Vaataja viiakse Faiaakia saarele, kuhu on jõudnud ka Trooja sõja kangelane Odüsseus (abiturient Joonas Pürgi sundimatus kehastuses).
Kui 1946. aasta etenduse tegelaskujudele andsid Süvalep ja lavastaja Ellen Liiger Nõmme gümnaasiumi õpetajate iseloomulikke jooni, siis Kuusalu koolilaste lavastuses leiab tuttavaid tüpaaže iga tänane eestlane.
Kuningas Alkinoos (Indrek Pärtel) on tõsine kikilipsufriik. Tema veetleva blondi teisepoole Arete (Teisi Lindvest) elu sisuks on tervislik toitumine. Lähikondlastel on kuninganna retseptidest ammuilma villand, aga tema muudkui räpib suppidest, putrudest ja vasikaraguust. Küünitan vaatama, ega tal rulluiske jalas ei ole. Ei ole.
Kuninga sekretär Gramma, nõtkelt liikuv ja riidepuude, sallide ja särkidega lehvitav blond noorhärra, jagab kuningale moenõuandeid ja kilkab vähemalt kuus korda kelmikalt üle õla “ja nii ongi!”, ja saal kihistab äratundmisrõõmust. (Osatäitja Gert Urb värvis selle rolli tarvis isegi juuksed helekollaseks.)
Tähetark Peleusel (Oliver Pütsepp) on silmnägu ja käed ära tätoveeritud justkui Nõia-Intsul, aga r-tähte põristab nagu sajandi suurkuju Erast Parmasto, kes tegi sama rolli 66 aastat tagasi.
“Halloo, kas Erast Parmasto?”
“Jaa, ma kuulen!”
Parmasto meenutab 1946. aasta “Odüsseuse”-etendust, mis ei olnud “teab mis eriline panus Eesti näitekirjanduse varamusse, aga mille tegemine oli meile oluline just pedagoogilises mõttes. Marta Sillaots õpetas, kuidas koostada libretot. Ellen Liiger, Draamateatri näitleja, oli lavastaja.”
Enda kohta ütleb tagasihoidlikult, et oli “teise koma viienda järgu näitleja, artist ja laulja”.
Võimud ei sekkunud, luuramas ega nuuskimas ei käinud.
“1946. aastal oli KGB-meestel palju huvitavamat tegevust kui laste järele valvata. Ja Nõmmele oli Tallinnast pikk tee minna ka, võttis terve päeva ära,” arvab Parmasto.
Räägime Parmasto klassivennast Süvalepast ja Tambergist, kes oli aasta tagapool. Ja Lennart Merist, kes oli Tambergi pinginaaber, aga aasta eest asumiselt naasnuna arvas paremaks mitte näitemängus osaleda.
Räägime Endel Lippmaast, kes oli Tambergi klassivend ja “juba siis laialdaste huvidega, aga oli juba siis rohkem omaette” ja etenduses ei osalenud.
Helistage aga, kui on midagi vaja, julgustab Erast Parmasto. Ta teab täpselt, mis riiulis tal vanad kooliaegsed materjalid on.
Ja siis öeldakse uudistes, et lugupeetud teadlane on meie hulgast lahkunud (päev pärast meie vestlust, 24. aprillil).
Asi, mille saladuseni me Erast Parmastoga päris ei jõua, on asjaolu, et 1946. aasta lavastuses tulid tüdrukud lavale rannariietes. Kuusalu etenduses seda ei juhtu. Parmasto mälestustes nägi kõik igati “õpilaspärane” välja. Maastikuarhitekt Vaike Parker (85) ja tema õde, läbi aegade edukamaid naisvõrkpallureid Eestis Aino Huimerind (83), kes samuti etenduses osalesid, arvavad, et tollane rannariiete fassong andis lihtsalt sama efekti nagu tänased rannakleidid. Võib-olla sellepärast.
Ega 66 aasta tagused asjad väga ei meenu. Kui, siis sellised, kuidas Kulno Süvalep suurejoonelise popipäeva korraldas ja terve klass istus hommikuni Mustamäe veerel ja vaatas, kuidas päike tõusis. Süvalep tegi sellest pärast laulu “Sinine esmaspäev”.
Eluaegne klaverisaatja Ellen Annus (84), kes oli 66 aastat tagasi Krüptogeneia, laulab mulle telefonitorusse Nausikaa imeilusa laulu.Taas Päike on säramas sulle ja mulle
Koos sinuga tean mis on arm
Kui laulan ma laulu nii hellasti sulle
Siis ununeb minevik karmKuusalu lauluõpetaja Taavi Esko ei saa terve etenduse aja suud kinni – ta suu moodustab laulusõnu (hääletult) ja jalg lööb takti. Muidugi on tal hea meel, et kõik sujub. Et Nausikaa (Kristin Parve) ja Odüsseus on suurepärased ja Krüptogeneia (Kristiina Rebane) nii usutav. Ja et Tähetark Oliver Pütsepa vokaalne võimekus polnud mingi üllatus, aga et ta osa nii hästi välja ka mängib... Ja et Lüsipposel (Kert Õun) oli hääl proovides roostes, aga etendusteks oli kõik kombes.
Taavi Esko nõuab lauljatelt nii palju, et on vahel iseendalegi vastik, aga ilma tööta ei tule ka koorikonkursside esikohad. Seda Kuusalu lauljad teavad.
Aplaus Kuusalu keskkooli saalis kestab kaksteist minutit.
Direktor ütleb, et on oma õpilaste üle uhke. Osalised on kurvad, et etendused on läbi. Keegi räägib, et Olav Ehala oli juba pakkunud enda etendust, et tehke ära. Aga Ehala on jube raske!
