Suri Eesti rikkaim katlakütja

Öösel vastu reedet 63aastasena vähiga meie seast lahkunud Tiit Veeber jääb mulle alati meelde laia naeratuse ja kruustangilikult pitsitava käepigistusega.

Tiidul olid mõhklikud töömehekäed, ta ei põlanud ühtegi tööd. Veel mõned aastad tagasi näidati telekas, kuidas ta Tartu Peetri kirikut remontis (pildil ongi ta kiriku katusel).

Veeber oli elav tõestus, et ka kõige lihtsamast inimesest võib saada miljonär. Tiit alustas katlakütjana, kaevas kraavi, tegi kõike, mida vaja. Jõukaks sai ta tänu turbaküttele, millesse paljud tartlased ei uskunud. Mina noore ajakirjanikuna uskusin ja kirjutasin lugusid kohaliku kütuse kasulikkusest. Tiit pani oma seiklused kirja väga rokkivatesse memuaaridesse “Tiidu suits”. Minu eksemplaris seisab pühendus: “Kõige raskemal ajal, kui soo tõusis üle pea, pakkusid Sa kaitset!”

Veeber pidi oma äride tõttu isegi korraks trellide taga istuma (sealt sündis tema kuulsaim lause: “Kui pool politseist vallandada, väheneb kuritegevus 50 protsendi võrra.”), aga Euroopa Kohtust sai ta õiguse ja Tartu kodude kütmine tegi temast miljonäri. Mitte ainult krooni-, vaid euromiljonäri.

Veeber saatis mulle suviti kutse tulla Kavastu meierei juurde peole. Lükkasin sõite muudkui edasi, et küll ma lähen, kuhu see Tiit kaob. Heade inimestega on ikka nii, et nad on ju alati kuskil siinsamas meie kõrval olemas. Puudus tekib siis, kui neid enam ei ole.