Kaitsepolitsei aastaraamatud loovad põneva pildi Eesti kuritegevuse ning kardetud jälitusasutuse arengust ja prioriteetidest, aga ka kolme peadirektori erinevustest.
Kolmteist aastaraamatut - kolm peadirektorit. Lugematul hulgal tabatud korruptante, mõnevõrra vähem lõhkeainete ja ebaseaduslike relvadega sekeldanuid, mõned terroristid, küüditajad, reeturid. Kapo aastaraamatud annavad läbilõike Eesti kuritegevuse muutumisest läbi viimase poolteise aastakümne ja annavad aimu Kapo prioriteetide muutumisest läbi selle aja. Huvitaval kombel on erinevate peadirektorite ajal ilmunud aastaraamatud üsna erinevad.
Jüri Pihl ja macho-teemad
Nelja esimese aastaraamatu (1999-2002) eessõnas tervitab lugejaid legendaarne vunts Jüri Pihl. Neist esimeses ennustab ta häda ja viletsust: „Tulevikku vaadates pole optimismi sisendavat arengut näha, pigem vastupidi. Peaaegu kõikjal maailmas tõuseb kuritegevuse tase jätkuvalt. [--] Traditsioonilised tulirelvad ja pommid asenduvad massihävitusrelvade ning ulatuslike arvutikuritegudega. Küberterrorismi tõttu rivist välja langenud interaktiivne keskkond ning tõsised arvutisüsteemide häired põhjustaksid tunduvalt fataalsemaid tagajärgi kui näiteks pommiplahvatused.“ Plahvatused ja muud maskuliinsed teemad domineerivadki Pihli ajajärgu aastaraamatutes, luues sel moel omalaadse pildi nii ajastust kui (tahes tahtmata) Toompuiestee kontori peremehest endastki. Kapo esitleb terroriste, ebainimliku märtsiküüditamise läbiviijaid ja kuritegelikku grupeeringut, mis koosnes… politseinikest! Mängu ilu on siin vähe - lahendused on ürgmehelik-robustsed, kohati jobulikud: võtke näiteks 8,5 miljonit krooni kasiinosse tassinud Avo Viiol, eksnaisele kättemaksuks kirjapommi saatnud (ja selle postkontori turvakaamerate ees postitanud) Peeter Kõiv, Tartu hulgifirma juhi auto alla pommi pannud, kuid plahvatuses käest ja nägemisest ilma jäänud Pavel Kadõkov või siis USA presidendile meiliga tapmisähvarduse saatnud muidu igati eeskujulik koolipoiss Ahtmelt. Esimese küüditajana mõisteti süüdi Johannes Klaassep, kes deporteeris 1949. aasta märtsis 16 inimest. Õiglus tuli ka 41 inimest külmale maale saatmises osalenud Juri Karpovi, 21 inimest küüditanud Vassili Beskovi, nkvd-lase Karl-Leonhard Paulovi ja veel mitme rauga õuele.
