Roimar kaitses end väitega, et teine hakkas teda alkoholi pruukides solvama väidetega, et venelased on okupandid, kes okupeerisid Eesti, ja kõik nad tuleb maha lüüa.

Ohver olla tõuganud Nikitinit ja sirutanud käe justkui noa järele, kuid Nikitin oli kiirem, rabas terariista endale ja virutas vigasele otse südamesse.

Nikitin väitis, et solvamine lõi ta rööpast välja ehk tapmine toimus hingelise erutuse seisundis.

Kohtunikud ei uskunud teda. Esiteks seetõttu, et Nikitini väitel olla invaliid teda ka varem okupandiks nimetanud. Seetõttu ei saanuks ta nüüd kuidagi eriliselt erutuda.

Teiseks ütlesid tunnistajad (napsu võtsid veel kaks inimest), et ohver oli rahulik tegelane, nad olid ka varem koos napsitanud ning kunagi polnud tekkinud tülisid. Tapetu oli ka rääkinud ühele tuttavale, et pigem sõbrustab venelaste kui eestlastega.

Enamasti olid nii roimar kui tema ohver napsu võttes rahulikud ja jäid lõpuks lihtsalt magama. Kõige tipuks helistas Nikitin pärast kuritööd kiirabisse ja politseisse ning märgid tema erilisest erutumisest puudusid.