TÄISMAHUS: Riigi toel pankrotti: üliusinate ametnike lemmikettevõtte Ilmarise kurb lõpp
Homme keskpäeval algab Harju maakohtus istung, kus arutatakse metallitöötlemise ja masinaehitusega tegelenud AS-i Ilmarine pankrotiavaldust. Faktid, mida võlausaldajatele tutvustatakse, on lakoonilised: ettevõtte tegevus on seiskunud, raha nõuete katmiseks pankrotipesas pole.
Ettevõtted lähevad ikka pankrotti. Kohtuistungis poleks mitte midagi uudisväärtuslikku, kui mitte arvestada tõsiasja, et riigi käepikenduste otsuste taustal ei tohiks selline istung sugugi aset leida.
Vastupidi, nii oma pankrotti ootav AS Ilmarine kui ka selle veel tegutsev emaettevõte Ilmarine Engineering OÜ peaksid olema Eesti tööstussektori ekspordi, innovatsiooni ja arenemise musternäidistest lipulaevad. Riigi usk neisse firmadesse on olnud vankumatu ja leidnud ka konkreetset väljendust väga suurtes ärisse suunatud rahasummades.
Eriline klapp
Ilmarise äride ja riigi raha eriline klapp tekkis 2008. aastal. Tolle aasta augustis valiti Ilmarine Engineering (AS-i Ilmarine peamine omanik) ühe esimesena riiklikku riskikapitali jaotava institutsiooni rahasüsti väärivaks ettevõtteks.
Arengufond koos kaasinvestorist Sibo Invest OÜ-ga paigutas firmasse võrdsetel alustel 640 000 eurot (10 miljonit krooni). Riikliku riskikapitalifondi tolleaegsel hinnangul olid Ilmarine Engineeringi ambitsioonid masinaehituse metallkonstruktsioonide arenduse vallas muljet avaldavad. Ettevõttes leiti olevat innukas meeskond, kes on suutnud Ilmarise tegevust oluliselt ümber korraldada, kasumlikuks muuta ja võtnud suuna välisturgudele. „Usume, et Arengufondi ja Sibo Investi rahasüst kiirendab nende ambitsioonide realiseerimist ja ettevõttest saab edulugu,” märkis 2008. aasta suvel Arengufondi teates sealne investeerimisekspert Indrek Kelder.
Täpselt samal ajal, kui Arengufond teatas oma rahasüstist emaettevõttele, käis riigi teises toetuste jagamise kontoris ehk Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses (EAS) kibe ettevalmistustöö, et omalt poolt teha muljet avaldav finantssüst reaalset tootmist korraldavale Ilmarine AS-ile. 2008. aasta viimasel päeval vormistati seal ettevõttele tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringute toetuse meetmest „AS Ilmarine strateegiliste eesmärkide saavutamiseks vajalike tehnoloogiainvesteeringute teostamiseks” peaaegu 400 000 euro suurune riigi rahaabi eraldamise otsus.
Kui uskuda EAS-i edasist käitumist, siis pidi ettevõttes riigi suuremahuliste investeeringute toel olema järgnevatel aastatel käima läinud hoogne areng. 2009. aastal sai AS Ilmarine EAS-ilt toetust strateegia uuendamiseks ja tootmisalternatiivide uurimiseks. 2010. aastal eraldati riigi toetust eksporditegevuse võimendamiseks ja 2011. aastal veel arendustöötaja palkamiseks.
Stopp — selle aasta märtsis võttis kohus menetlusse hoopis AS-i Ilmarine pankroti. Tekib küsimus, kas nii palju positiivseid riigi rahastamisotsuseid pälvinud ettevõtete grupist käis äsja üle mingi vääramatu jõud, mis ajas aastaid toetatud eduloo uppi.
Vastus selle küsimusele on „ei”. Asja lähemalt uurides selgub hoopis hämmastav tõsiasi, et EAS pumpas aastaid teadlikult raha ettevõttesse, mille finantsseis oli süstemaatiliselt pankrotieelne. Ja tõenäoliselt tegutses risti vastupidi õigusaktides lubatule.
Vastavasisulise pommi viskas EAS-i kapsaaeda selle aasta aprillis rahandusministeeriumi finantskontrolli osakonnas valminud audit, mis käsitleb mainitud 2008. aasta lõpus AS-ile Ilmarine eraldatud 400 000 euro suurust tehnoloogiainvesteeringu toetust.
Igal ettevõttel tuleb riigi toetuse saamiseks esitada paberid oma finantsseisu kohta. Rahandusministeeriumi audiitorid avastasid, et EAS eraldas kopsaka rahasumma, toetudes põhimõtteliselt Ilmarise esitatud blufitud andmetele. Audiitorid ei nimeta asja pettuseks seetõttu, et EAS oleks pidanud talle antud andmete põhjal ise aru saama, et ettevõtte sügavad probleemid ei luba toetust tegelikult välja kirjutada.
Järeldusele jõuti seetõttu, et AS Ilmarine oli esitanud toetuse saamiseks kaks ülevaadet oma finantsseisust. Esimese järgi oli ettevõte kaotanud 120% oma kapitalist ja olnud 2008. aasta esimesed kaheksa kuud kahjumis. Kuu aega hiljem dateeritud aruande järgi oli ta aga „põhjendamatu raamatupidamistehinguga” ehk numbrite maagiaga plussi jõudnud. EAS-il jäid või jäeti ohu märgid arvesse võtmata, toetus maksti AS-ile Ilmarine silma pilgutamata välja.
Rahandusministeerium võttis nüüd asja kokku ja järeldas, et EAS andis toetust selgelt finantsraskustes ettevõttele, mis on rangelt keelatud. Keelatud toetus tuleb aga teatavasti tagasi maksta.
Kuid EAS-il ei jäänud AS-i Ilmarine finantsraskused märkamata vaid ühel korral, sest nagu juba mainitud, eraldati ettevõttele järgmistel aastatel eri liiki toetusi edasi. Seda hoolimata tõsiasjast, et Ilmarise järgmiste aastate avalikud majandusaasta aruanded hindasid firma juba iseseisvalt raskustes olevaks. AS-i Ilmarine audiitorid Ernst & Young Balticust kirjutasid nii 2008., 2009. kui ka 2010. aasta aruandes ühtmoodi: ettevõtte netovarad on negatiivsed ja lühiajalised kohustused ületavad käibevarasid. Samuti töötati kogu selle aja jooksul kahjumiga.
Reeglite rikkumised
Seega, kui 2008. aasta lõpus antud 400 000-eurone toetus oli määrustevastane, siis arvestades ettevõtte järgnevate aastate raskusi, peavad ka kõik EAS-i järgmised toetusotsused olema reeglite rikkumised. Maksumaksja raha suunamine raskustes ettevõttesse päädis sisuliselt juba aastaid tagasi näha olnud lõpplahendusega ehk pankrotiavaldusega 2012 kevadel.
Kuid rahandusministeeriumi avastus, et ettevõte pumpas 2008. aasta suve lõpus raamatupidamislikult oma näitajaid toetuse saamiseks üles, heidab omakorda varju sama aasta augustis Arengufondi riskikapitalisüstile, mille ta tegi AS-i Ilmarine omanikfirmale Ilmarine Engineering. Arengufond kirjeldas Ilmarise kontserni kui kasumlikuks pöördunut täpselt samal ajal, kui EAS-i esitatud andmed näitasid, et tegelikku tootmist edendanud tütarettevõte AS Ilmarine oli 2008. aastal suures jooksvas kahjumis.
Ettevõtte ajutine pankrotihaldur vandeadvokaat Indrek Naur koostas eelmisel nädalal just oma aruannet kohtule, kui Eesti Päevaleht ühendust võttis. „Ei,” oli tema lakooniline vastus küsimusele, kas AS-i Ilmarine varad katavad nõuded. „Enamik seadmeid kuulus liisingule. Struktuurifondide raha eest tehti esimesed sissemaksed seadmete jaoks. Tänaseks on liisingud lõpetatud,” viitas ta tõsiasjale, et riigi raha toel kasutatud seadmed on nüüd liisingufirmad tagasi võtnud.
ARENGUFOND
Põhjust rõõmust hõisata pole
Arengufondi investeerimisekspert Indrek Kelder tunnistab, et 2008. aastal AS-i Ilmarine emaettevõttele Ilmarine Engineering OÜ tehtud kapitalisüst pole täitnud ootusi ja lootusi.
„Koos kaasinvestoriga investeerisime 10 miljonit krooni Ilmarine Engineering OÜ-sse. Ilmarine AS on selle tütarettevõte ja Ilmarine Engineering OÜ on üks võlausaldajaid pankrotiprotsessis, sest laenas raha edasi tütarettevõttele,” kirjeldas Arengufondi ekspert praegust asjade seisu. „Põhjust rõõmust hõisata praegu pole. Ilmarine Engineering OÜ tegutseb veel väikses mahus, aga seal on vaja töö põhjalikult ümber korraldada. Asi ei ole vastanud kuidagi esialgsetele lootustele ja ootustele,” nentis ta.
Kelderi sõnul sõltub küsimus, kas ettevõtte tegevust on kuidagi võimalik taaskäivitada, vägagi palju pankrotiprotsessi tulemusest. „Teemaga tegutsetakse. Enne pankrotimenetluse lõppu ei saa järeldusi teha.”
Ilmarise-sarnaste ettevõtete toetamine on riigi siht
EAS-i juhatuse liige Krõõt Kilvet teatas, et nende arusaama järgi ei lähe AS-ile Ilmarine 2008. aastal tehnoloogia arendamiseks antud 400 000-eurone toetus sugugi ettevõtte pankrotiga kaduma. „Pankrot on protsess, kus ettevõtte varad üldjuhul realiseeritakse ja nendest tasutakse protsessi osaliste võlad, mis tähendab, et vara saab uue omaniku ja investeering saab tõenäoliselt uuesti tööle hakata,” märkis EAS-i kõrgtaseme juht.
Tõika, et EAS suunas AS-i Ilmarine rahasummasid hoolimata ettevõtte selgetest finantsraskustest, põhjendas EAS-i juht riigi prioriteetidega. „Eestis võetakse äriplaani koostamist sageli alustavate ettevõtete teemana. Samas tulevad uute ja innovaatiliste äriplaanidega pidevalt välja ka juba tegutsevad ettevõtted — seda nimetataksegi tootearenduseks ja innovatsiooniks –, mis on ka riigi ettevõtluspoliitika üks prioriteete. .”