Varemetest meremuuseumiks
Vesilennukite angaaridesse tehtud võlumaailma lihtsalt peab oma silmaga nägema, jagab Karin Paulus oma vaimustust.
Pealinna vesilennukite angaarid, mis Nõukogude sõjaväe valduses olles koos pika rannajoonega rahva teadvusest kadusid, on nüüd taas kasutusel ja seda oluliselt pompoossemalt kui varem. Kui enne oli tegu ikka pigem otstarbelt lihtsa militaarrajatisega, mis juhuse tahtel polnud mitte plekk-kuut, vaid uhkete kuplitega vorm, siis praegu on täiesti teadlikult eksponeeritud võimsat arhitektuuri ning sisugi on üliväärikas. Nimelt on sellesse väga erilisse koorikbetoonehitisse tehtud meremuuseumi filiaal.
Peeter Suure Merekindluse osana 1916–1917 valminud angaarid kavandas Taani firma Christiani & Nielsen, konstruktor oli Sven Schulz. Firma tegutseb senini, nüüd asub peakontor aga Tais ja põhiline tööpõld on Lõuna-Aasia.
Võiks veel lisada, et Christiani & Nielsenis alustas oma karjääri Ove Arup, kes on tuntud kui Sydney Ooperimaja konstruktor. Arupi 1946. aastal asutatud firma tegutseb tänapäevani, olles maailma juhtivaid inseneribüroosid, mille tuntuimad tööd on Pekingi olümpiastaadion, Oslo ooperimaja, Seattle’i raamatukogu jne.
50 x 100 m suurusi vesilennukite angaare katavad omavahel ühendatud kuplid, mis tipnevad kaheteisttahuliste 10meetrise läbimõõduga valguslaternatega. Kooriku betooni paksus on kõigest 8–12 cm. Ilmselt võib kompleksi pidada omas ajas suurimaks raudbetoonehitiseks Euroopas.
Praegune suurepärane tulemus on Meremuuseumi poolt korraldatud ekspositsiooni kavandamise ideekonkursi vili. Võidutöö autoril KOKO arhitektuuribürool on ette näidata lisaks mullu valminud Eesti Ajaloomuuseumi uusimale näole ka hiljuti valminud elamuskeskuseks muudetud teletorn.
Ometi ei saa lennusadamat ja torni ainult materjali ehk siis betooni põhjal väga sarnaseks pidada. Vesilennukite angaaridel täitub sel aastal 95 aastat ning seda kompleksi ei tahtnud arhitektid erinevalt märksa nooremast teletornist muuta. Püüti olla võimalikult originaalilähedane, projekti üks eestvedajaid arhitekt Raivo Kotov selgitab: “Angaarides oli aja jooksul niipalju vihmavett läbi jooksnud, et lagi oli kaetud mustriga, mida nüüd, päraste betoonkonstruktsioonide uuendamist, värviga järele aimame.” Muidugi osatakse praegu kasutada betooni veelgi rafineeritumalt, näiteks on leiutatud valgust läbilaskev betoon, kuid võrreldes tüüpehitistega on kuplid ka anno domini 2012 ikka väga innovaatilised.
Arhitekt ja peamine ideede generaator Andrus Kõresaar täiendab: “Täna ei ole enam tajutav, kui noateral oli selle lähiriikide olulisima insenertehnilise mälestise säilimine. Hoone on praegu suurepärase tervise juures. Rekonstruktsioonitööde alguses oli aga selge, et kuplid seisavad üleval konstruktsioonide mälupildi najal ja käes olid kuplite viimased päevad, betoonitükke kukkus laest kogu aeg. Soome kolleegid Helsingist soovitasid professor Karl Õigeril rekonstruktsioonist loobuda, kuna tehniline seisund ei ole taastamiskõlbulik. Võrrelda polnud millegagi, maailma ajaloos ei ole nii halvas seisukorras betoonehitist taastatud.”
Kuigi oma mätta otsast vaadates peaksin ülieriliseks peamiselt just arhitektuuri, on ääretult põnevad ka muuseumieksponaadid. Lisaks juba varem kai ääres vaatamiseks välja pandud laevadele ning suurtükkidele, ankrutele ja poidele saab nüüd angaarides imetleda päris lähedalt allveelaeva, vesilennukit, meremiine, purjekaid jne.
Kollektsioon on vaataja taluvuspiire arvestades parajaks timmitud, siserarhitektuuri abil pingestatud ja hoo sisse saanud. Suurest elevusest tahaks joosta igas suunas ning kõike lähemalt vaadata ja näpuga katsuda, kuid logistika aitab külastajat teerajal hoida. Siiski: hea tuju paneb lausa nurru lööma. Koos kalaparvedega võib liikuda nii lae alla kui ka kollase allveelaevaga meeleolukale rännakule.
Kogu põrand ongi vormistatud kui küütlev merepõhi, kus hulbivad miinid, kõrgemal seilavad mitmesugused alused ning rõduga markeeritud rannikut turvavad kahurid ja tank, nende kohal tiirutab lennuk. “Tänapäevane muuseum peab külastajale lisaks teadmistele pakkuma ka meeldejäävat ruumielamust. Piirid kaovad, saab luua uusi maailmu,” võtab kenasti kokku Margit Argus – üks sisearhitektidest.
Tahad midagi rahus lugeda, siis on uudistaja käsutuses ridamisi intiimsemaid puutetundlike ekraanidega varustatud pesasid. Veel võib endale saata ajalugu tutvustava meili või hoopis lõbustada end enese kostümeerimise jäädvustusega.
Lustakad on ka käimlad, mille seinu katavad tavapäraste roppuste asemel laevastikult laenatud joonised ja instruktsioonid, kuidas oma tegemistega hakkama saada. Kultuurikilomeetri poole vaatavat kohvikut ei ole aga vist tarvis populariseerida, ilmselt on selle väliterrassile varsti raske löögile saada.
Andrus Kõresaar selgitab, et üks ideid oli, et Lennusadama angaarides on kõik inimese mastaabist väljas, kõik on suurem kui tavaelus. “Eraldi rõhuasetus on angaarides märgisüsteemidel ja graafilisel infol. Koos Jan Tomsoniga seda välja töötades lähtusime lennunduse kuldajastu hõllandusest, eelmise sajandi alguse militaargraafikast. Aeg oli visuaalselt väga põnev, laevad maaliti geomeetrilistesse mustritesse nagu kubistlikud tiigrid, et vaenlane ei saaks merel aru, mis suunas alus liigub. Angaaride kogu väliala on õhust ja kosmosest vaadates ühtne märk. Ekspositsioonis kasutatud tüpograafia on püstine ja tihe, nagu tol ajastul kombeks, et saaks suure kauguse tagant näha tihedalt pakitud suurt informatsioonihulka. Põrand on ajendatud merekaardist, koos merekaardi tähistuste ja laevateedega,” avab ta taustu.
Muuseumiväravate kuju on edasiarendus angaaridele algul planeeritud, kuid sõja ning riigikorra muutumise tõttu ehitamata jäänud rajatistest.Kõresaar: “Angaaride kahes küljes asuvad tõstandväravad, mis avanevad kord tunnis ja ujutavad angaaride siseruumi valgusega üle ja sulguvad taas. Ülejäänud aja valitseb angaarides hillitsetud ja sume atmosfäär väljavalgustatud ekspositsiooniga. Tõstandväravad on ka tervituseks lennundusele ja algsetele väravatele. Tõstandväravad on õhtuti avatud ja ekspositsioon läbi klaasfassaadi nähtav.”
Sellised keerukad lahendused eeldasid head meeskonnatööd. “Vesilennukite angaaride ehitusprojekti koostamisel osales üle 50 inimese, lisaks arhitektidele – konstruktoritele – eriosade projekteerijatele olid kaasatud konsultandid, kes andsid nõu nii akustika, valgustuse kui ka mehaanika osas. Ekspositsiooni väljatöötamisel osales veel rohkem inimesi, igal teemal olid kuraatorid, konsultandid, eksperdid,” tutvustab Kotov.
“Lennusadamale tehtud rätsepalahenduste loend on pikk, see on olnud tõeline Eesti insenerimõtte kasvulava, loodud on suur hulk uusi tehnoloogiaid ja esimest korda kasutusele võetud lahendusi: veevirvendusvalgustid, epomassi laiguline pind on väljatöötatud originaalretsept, tõstandväravad, betooni rekonstruktsiooni tehnilised lahendused ja pragude õmblemine, mereküte, targa maja kontsepti elluviimine, seinte ja hoone vanutuse tehnoloogia, metallist sild, milles ükski detail ei kordu; ülisuured propellerid lae all, kahurilaval maalid, lennunduse-, kahurisimulaatorid ja kollane allveelaev jne,” loetleb Kõresaar.
Meie oludes on uudne ka küttesüsteem. Raivo Kotov: “Angaare köetakse talvel ja jahutatakse suvel soojuspumba abil, mis saab energia mereveest. Külmal ajal võetakse merepõhjast +4kraadine vesi (alla selle temperatuur merepõhjas ei lange) ning saadakse nii energiat kütmiseks. Kuna angaaride kubatuur on peaaegu 100 000 kuupmeetrit (umbes 40 Kalamaja maja), siis selleks oligi ainus tark valik kasutada merekütet.”
“Angaarid olid ehitatud külma kuurina, kuna lennukitele polnud enamat vaja. Muuseum nõuab aga ühtlast kliimat ja aasta läbi. Katusel on soojustuseks spetsiaalne PUR-vaht, seintel soojustuskrohv, klaasfassaadid on tummised klaaspaketid,” lisab Kõresaar.
Arhitekt Raivo Kotov tõdeb, et niisuguste suuremahuliste ja komplitseeritud objektide puhul, nagu kas või angaaride kõrval paiknev Patarei, on kõige suurem probleem neile hoonetele uue sisu leidmine. “Angaaride puhul on tegu õnnestunud näitega, kus sobivasse hoonesse leiti sobiv funktsioon meremuuseumi kujul. Siin sai säilitada suurejoonelise siseruumi üldmulje; ekspositsioon paikneb eri tasanditel, luues nii ruumilist põnevust.”
■Projekt: 2009–2010
■Ehitus: 2010–2012
■Arhitektuurse ja sisearhitektuurse projekti ning ekspositsiooni disaini autor: KOKO arhitektid OÜ (Andrus Kõresaar, Raivo Kotov, Indrek Mikk, Margit Aule, Tõnis Savi, Olga Batuhtina, Margit Argus, Jaanus Männik, Lea Laidra, Jelena Altmäe, Liina Rohtlaan, Karis Kahr).
■Olmasolevate betoonkonstruktsioonide renoveerimisprojekti autorid: prof Karl Õiger, dr Heiki Onton
■Insenertehniliste osade projekteerijad: Neoprojekt OÜ, Hevac OÜ, Henert Grupp OÜ, Viljandi Metallitööstus AS
■Ehitaja: Nordecon AS
■Angaaride pindala: 7600 m2, kubatuur: 98 500 m3Hoone sisearhitektuursed juhtmotiivid■ekspositsioon on võrreldes tavapärasega keeratud külili Lembitu veepiiri järgi: veealune, vee piiril ja veepealne maailm
■uued konstruktsioonid hoiavad hoone mälestisest kehandiga distantsi
■angaaride suur ja väärikas ruum on ühtse tervikuna säilitatud
■Meremuuseum on elav asutus ja ruum väga mitmekesiselt kasutatav
