Melanhoolne pilk Tallinnale
Kohutavalt kaasakiskuv pildiraamat, tõdes Karin Paulus Aare Olanderi teosega tutvudes.
Hiljuti ilmunud Aare Olanderi “Kadunud vaated” hurmab ilmselt iga vähegi kodukandi ajaloost huvituvat tallinlast.
Üsna konstantsena püsinud vanalinna välja jättes tutvustab teos pealinna kesklinna hoonestuse ning tänavavõrgu teisenemist. Vanadele fotodele on paarikuteks valitud kaadrid, mis näitavad võimalikult täpselt sama kanti hiljem. Publik paistab sellist lähenemisviisi taga nõudvat: televiisorist saame iga päev nautida kõikvõimalikke totaalseid muutusi, mille käigus “dekonstrueeritakse” mõnikord mitte ainult stilisti, vaid lausa plastikakirurgi abil end inetuks pidava persooni välimust, tehakse kapitaalselt ringi kodusid või restorani menüü. Selline endiste aegade ja nüüdse olukorra võrdlus ehk siis muudatuste jäädvustamine pole siiski nüüdisaja leiutis, vaid omane kogu mälutehnikale ning ajalookirjutusele.
Tallinna arengu enam kui saja aasta taguste piltide ning kaartide järgi täpselt piiritlemine on paras detektiivitöö, kuid seni meie transpordiajaloo tutvustamisega silma paistnud Aare Olander on autor, kes oskab tunnetada ruumi ning osavalt kasutada eri allikaid.
Tuleb ka möönda, et digifoto, moodsad kaardirakendused, võrku kolivad andmebaasid ning trükitehniline paindlikkus on uue ning vana kõrvutamise muutnud hõlpsamaks. Liiati on vihjeid kaduvikust jäetud meilegi – need on sageli jaburavõitu tunduvad tänavanimed (näiteks liiklusest pungil Jõe – viide Härjapea jõele, Hobujaama, Kuke) ning imelikud kitsad ja käänulised teed kõrghoonete vahel. Vägisi jääb mulje, et need on küll tänuväärne materjal ajaloolasele, aga linlased vajaksid tegelikkuses jõulisemat planeerimist, mitte just stalinistlikku või mussolinilikku, kuid veidi kõrgelennulisemat siiski…
Või on hoopis vastupidi? Filosoof Michel de Certeau’le toetudes võib öelda, et sellised kõrvalekalded ning kaod, mis on ehituskorra läbi torkinud ja sõeljaks muutnud, tekitavad struktuuri antitekste, põgenemise võimalusi, läbipääse teistele maastikele, mis mitmekesistavad ümbruskonda.
20. sajandi alguses kiirelt arenenud Riia või Helsingiga võrreldes tundub alati, et meil on kõik üsna vaene ja vana. Ometi demonstreerib Olander hoogsaid muutusi Tallinnaski. Näeme, et suurimad ümberehitused toimusid pärast Teist maailmasõda – oli ju Punaarmee kesklinna rämedalt pommitanud ja kurioosselt oli selle sõjaväe toodud võim üles- ja ümberehitamise taga. Vuntsimist (eriti raamatust välja jääval Pirital) tõi kaasa ka 1980. aasta olümpiamängude purjeregatt, samuti taasiseseisvumisaegne ehitusbuum ning kohati kurbnaljakas “lääne” ihalus.
Teos tekitab melanhoolse uneleva meeleolu: “Mis oleks, kui…” Mis oleks, kui Härjapea jõge poleks 1930. aastatel maa alla suunatud ning saaksime seda tänagi üle tillukeste purrete ületada (f 309)? Mis oleks, kui Kompassi aguli serval ehk praeguse Kannikese poe (kus ka endisaegsele tegevusele ehk lillemüümisele viitab vaid nimi) kohal seisaks praegugi vägev õigeusu kirik (1902, f 305)? Kas see oleks praegu lasnamäelaste seas menukas? Mis oleks, kui Stalini ajal olekski ära ehitatud paikne tsirkus (f 626, 627)? Mis oleks, kui Viru väljaku servas (praeguse hotelli Tallink City, endise Teenindusmaja kohal) asuks endistviisi Kalevi spordiseltsi rahvapidude ja kehakultuuri aed (f 107, 108)? Kas see leiaks veel ohtrat kasutust?
Ei saa siiski öelda, et asjad oleks liikunud üheselt halvemuse ja igavuse poole. Lammutamisele läinud ühekorruseliste elamute halearmsast välisilmest hoolimata on ikka väga mõnus nautida kraanist tulevat vett, sooje radiaatoreid ning omaette käimlat.
