Andrei Hvostov: Älijevi eurovisioon Kaukaasia keerdsõlmes
Mida on ühist Pekingi 2008.aasta olümpiamängudel, Bahreini vormel-1 Grand Prix’l selle aasta aprillis ja Bakuus just praegu toimuval Eurovisioni festivalil? Need kõik on rõõmupeod, millega asukohariikide valitsused püüavad ülejäänud maailmale näidata, et nende juures on kõik korras. Hoolimata inimõiguslastest, vabadest ajakirjanikest ja muidu vaatlejatest, kes püüavad vastupidist väita.
Kas mäletate Pekingi olümpiamängude eel kõlanud nõrku häälekesi, kes sosistasid midagi okupeeritud Tiibetist ning Hiinat allasuruvast parteidiktatuurist? Püüdes avalikkusele sisendada mõtet, et kunagi okupeeritud ja parteidiktatuuri all äganud Eesti ei tohiks oma sportlasi Hiinasse saata. Meie olümpiakomitee esimees Mart Siiman küsis selle peale, et milles on sportlased süüdi ja miks tahetakse neid karistada.
Bakuus toimuva eurovisiooniga on sama lugu. Eesti popmuusikud pole tõepoolest kuidagi süüdi, et Aserbaidžaanis pole demokraatiaga kõik korras. Ja kuna Eesti avalikkus on väga nõus meie muusikute minekuga aserite valitseja Ilham Älijevi promomise peole, pole vaja siinkohal ka filosofeerida selle käigu moraalsete ja eetiliste pisiasjade üle.
Seda enam, et Aserbaidžaani kui diktatuuririigiga on asjad mitmetahulised. Siinkohal ei tahakski üles võtta paljuarutatud fakti, kuidas aserite nafta ja eriti gaas on teretulnud alternatiiv Euroopa turul laiutavatele vene energiakandjatele. Aserbaidžaaniga on seotud veel üks tähelepanuväärne geopoliitiline asjaolu — Iraan.
Älijev on vaid üheksa miljoni aseri valitsejaks. Ülejäänud kolmkümmend miljonit elavad kompaktselt teisel pool lõunapiiri — Iraanis. Iraan on teatavasti islamistlik, teokraatlik, Lääne-vastane, tuumaambitsioonidega riik. Tõeline peavalu Washingtonile, Tel Avivile, Brüsselile. Meilegi, sest me jagame oma liitlaste-sõprade valusid. Kuid Iraan tekitab probleeme ka Aserbaidžaani presidendile Älijevile. Kes on võib-olla küll diktaator, kuid kes räägib laitmatut inglise keelt ja võõrustab — erinevalt Iraani ajatolladest — meelsasti nii Inglise kuningliku perekonna liiget prints Andrew’d kui ka Eesti Vabariigi presidenti Toomas Hendrik Ilvest.
Selle nädala teisipäeval kutsus Teheran oma Bakuu saadiku kodumaale “konsultaltsioonidele”. Diplomaatilises keeles tähendab see suurt tüli. Põhjuseks 12. mail Bakuus Iraani saatkonna ees toimunud meeleavaldus, kus lehvitati solvava sisuga loosungeid. Neis olla süüdistatud Iraani uskmatute armeenlaste kaitsmises ja vihjatud naaberriigi mullade (teistsugusele) seksuaalsele orientatsioonile. Bakuus aset leidnud kohutav teotus oli vastus piketile, mis toimus 8. mail Aserbaidžaani peakonsulaadi ees Täbrizis (Iraani linn, mida peetakse Ida-Aserbaidžaani pealinnaks) ja mille algatajaks oli kohalik ajatolla. Sellel piketil kõlasid solvangud jällegi Bakuu aadressil.
Islamiriik Iraan ja ilmikriik Aserbaidžaan on põhimõttelises tülis. Mis täpselt toimub, jääb kaugelt põhja poolt vaadates mõneti ebaselgeks, aga Bakuu näib Iraani süüdistavat islamiterrorismi mahitamises Aserbaidžaani territooriumil. See käivat nii, et noored usklikud aserid lähevad Iraani justkui usulist haridust omandama või siis mõnda pühamut külastama, aga tegelikult saavad Teherani lähistel ühes erilaagris väljaõpet pommipanemiseks, et siis kodumaale naastes terroriakte korda saata. Naftalinn Bakuu on enneolematust buumist haaratud ja sihtmärke on seal külluses: British Petroleumi kontor, restoranikett American Fast Food, mitmed saatkonnad, Iisraeli organisatsioonid…
Aprilli alguses külastas Bakuud USA välisministri nõunik diplomaatilise julgeoleku küsimustes Eric Boswell, kes olla Aserbaidžaani jõustruktuuride juhtidega arutanud Ühendriikide (ja väidetavalt ka Iisraeli) kodanike turvamist Bakuus.
Aprilli keskel tuli Bakuust veel üks kole uudis — islamiterroristid ähvardavat Eurovisioni osalejaid-külalisi rünnata nugade ja keemilise relvaga. Usuhullud väidavad, et sellise saatanliku orgia toimumine islamiusku riigis olevat jumalateotus.
Sellega seondub üks spetsiifiline probleem. Moskva eurovisiooni eel korraldati sealsetel tänavatel gay-pride’ina tuntud manifestatsioon (ebaõnnestunult, sest osalejatele anti peksa) ning samasuguse rongkäigu võimalikkust arutati eriti just Saksa meedias ka seoses Bakuuga. Saksa aktivistide meelehärmiks ei näita Aserbaidžaani võimud ega avalikkus sellise ürituse vastu mingit sümpaatiat (mistõttu saksa fännid eelistavad peole kaasa elada Berliini homobaarides, selmet minna ohtlikusse Bakuusse). Võimude vähetolerantne hoiak on ühelt poolt muidugi puhas tagurlus, ent teisalt tuleb neist ka aru saada. Seda enam, et gay-pride’i võimaliku toimumise üle Bakuus tundis pahatahtlikku heameelt Aserbaidžaani teine murettekitav naaber Armeenia. Kiusakad naabrid olevat pannud Youtube’i ringlema nii lustaka sisuga video, et kui president Älijev oleks selle peale Armeeniale sõja kuulutanud, oleks seda tervitatud vaid juubeldustega. Mägi-Karabahhi asi hõõgub naabrite vahel nagunii. Muuseas, armeenlased teatasid hiljuti enda eemalejäämisest Bakuu lauluvõistlusest.
Muidugi kasutab Älijev eurovisiooni oma režiimi promomiseks, kuid samamoodi püüavad mõned üpris tumedad vastasjõud seda üritust kasutada omaenda agenda teatavakstegemiseks.
See on ikkagi Kaukaasia, see pole Taani.
Loodetavasti suudab diktatuuririik mobiliseerida eurovisiooni toimumise ajaks hulgaliselt erijõudusid ja rahvusliku julgeoleku minister Eldar Mahmudov kruvib kõvasti kinni kõik, mida kruvida annab. Loodetavasti see tal õnnestub ja ekstsesse ei toimu.
