Jevgeni Griškovets: “Püüan kirjutada tekste, mida mul endal oleks huvitav lugeda”
Multitalent Jevgeni Griškovets on öelnud, et tema parim omadus on tähelepanelikkus. Just detailide märkamise oskus koos erakordse lavakarismaga lennutas ta tosin aastat tagasi üleöö Venemaa teatritaevasse. Tema ühemehe-autoriteatri debüütlavastusele “Kuidas ma koera sõin” järgnes sarnases võtmes loodud “Samal ajal”, hiljem Theatrumiski lavastatud “Planeet” ning hulk teisi näidendeid. Griškovetsi tegelaskuju on tekstist lahutamatu, pisut ebakindel ja konarlik jutustaja, kelle oskus pöörduda otsekui iga vaataja poole isiklikult on ainulaadne.
Sajandivahetusel saabunud peadpööritav edu, kui uude lavatähte armusid ühtviisi nii kriitikud, publik kui festivalikorraldajad, nõudis Griškovetsilt peagi midagi uut. Küllap seetõttu debüteeris ta 2004. aastal ka proosakirjanikuna. Griškovetsi kangelaseks on tänapäeva linnainimene, tema mõtted ja tunded, mida autor kirjeldab omajagu romantilises laadis nukravõitu huumoriga. Griškovetsi on võrreldud niihästi Dovlatovi kui Erlend Loega.
Esikromaan “Särk” anti 2010. aasta novembris välja ka eesti keeles. Tänaseks on Griškovetsi sulest ilmunud kaksteist raamatut — lisaks kahele romaanile jutukogusid, näidendeid, stsenaariume, esseid ja blogitekste. Lisaks esineb ta ansambliga Bigudi — solistina, kes ei laula, vaid loeb oma tekste muusika saatel.
Tartu kirjandusfestivalil Prima Vista esines Griškovets muu hulgas kahetunnise seminariga teemal “Ühine ja isiklik draamateoses”.
Kirjutasite oma veebipäevikus (odnovremenno.ru), et käisite viimati Tartus 22 aastat tagasi ja minu mäletamist mööda ka 2001. aastal festivalil Baltoscandal näidendiga “Kuidas ma koera sõin”. Kas möödunud kümne aasta jooksul olete veel Eestis käinud?
Aasta hiljem käisin veel korra Baltoscandalil näidendiga “Samal ajal”.
Mul on Eestist kas väga head või väga halvad mälestused. Esimestel külalisetendustel Tallinnas 2001. aastal polnud publik minust midagi kuulnud ja saalis oli ehk viiskümmend inimest. Tagatipuks jättis etenduste korraldaja meid hotelli lennupiletite ja rahata. Sellest jäi väga ebameeldiv mälestus.
1990. aastal võitsime aga ülikoolis viieteistkümne tudengiga preemiareisi Tallinna. Selline sõit oli Siberi üliõpilastele väga suur kingitus, see oli ju omamoodi lähim “välismaa”. Oli veebruarikuu ja väga külm. Vanalinna müüri ääres oli toona üks vana õllekas, kus alati lookles pikk järjekord. Müüdi kaks kannu inimese kohta ja lisaks tuli tingimata osta vorsti või kala, ainult õlut ei antud. Me seisime selles sabas vist oma paar tundi, et kaks kannu koos vorstikesega kätte saada. Aga tundus, et see on kõige maitsvam õlu, mida ma kunagi elus joonud olen.
Reisi lõpuks sain hirmsa mürgituse, mind viidi otse raudteejaamast kiirabiga keskhaiglasse. Teised pidid sõitma Leningradi ja minuga jäi Eestisse haiglapalatisse ainult mu kolm aastat noorem kursuseõde, minu tulevane naine. Ega ma tollal veel eriti hästi ei mõistnud, et me hiljem abiellume. Seal ta siis istus ööd ja päevad. Mul oli kohutavalt halb, ta hoolitses mu eest, ulatas veeklaasi kui vaja ning nägi mind kõige hirmsamas olekus. Päeviti jalutasime haigla kõrval surnuaial ning veetsime seal niimoodi kaks ööpäeva. Just seal sain aru, et temast saab minu naine.
Muide, ma kleepisin tookord oma passi kaanele Eesti Kongressi ristiga sinise kleepsu. Pass nägi välja nagu välismaine, kõik miilitsad sõimasid (naerab). Ma kasutasin seda passi oma kuus aastat.
Mainisite, et Tartu on teile oluline eelkõige seepärast, et siin töötas Juri Lotman. Kas te 1990. aastal teda ka oma silmaga nägite?
Jah, korra eemalt, koridoris. Aga see polnudki nii oluline, mulle oli tähtsam viibida temaga samas keskkonnas. Lotmani tähendus humanistina on tohutu. Lugesin hiljuti tema “Filmisemiootikat” — see on uskumatult tänapäevane! Praegu ei suuda keegi kinost nii kirjutada. Lotman lõi kogu suure Venemaa jaoks Tartu müüdi.
Mind kurvastab, et majja, kus ta Tartus elas, pole tehtud muuseumi. Näib, et linn ei mõista täiel määral, milline suurmees siin töötas. Tegu oli sellise kaaluga filosoofi ja humanistiga, kelle sarnast lähiajal ilmselt ei teki.
Mulle näidati maja, kus ta elas, ning ma oleksin väga tahtnud siseneda ja vaadata maailma läbi sellesama akna, kust tema välja vaatas. Lotman veetis ju Tartus üle neljakümne aasta — pole just palju linnu, mis võiksid kiidelda sellega, et suurmees on seal nii kaua elanud. Võib-olla ainult Immanuel Kanti kodulinn Königsberg.
Sealsamas Kaliningradis, kus on minugi kodu, hävitati kogu saksa pärand: gooti stiilis ehitisi, mis olid inglaste poolt puruks pommitatud, ei hakatud taastama, tellised veeti hoopis Lätti ja ehitati nendega seal mitmeid hooneid üles. Aga 13. sajandi katedraali varemed koos Kanti hauaga seisid kaua keset linna, kuni lõpuks otsustati ka need maatasa teha. Seepeale kogusid kohaliku ülikooli õppejõud Lenini teostest kokku kõik Kanti tsitaadid, mida sai tubli sadakond, ning viisid selle nimekirja parteikomiteesse. Seal loeti ja otsustati — las seisab pealegi edasi. Lugu sellest, kuidas Lenin päästis Kanti (naerab).
Teile ei meeldi enam Lääne-Euroopas etendusi andmas käia, sest seal koguneb saali peamiselt kohalikest venelastest koosnev publik, kes otsib etendustest kodumaa-nostalgiat ja muudab ka sünkroontõlke mõttetuks. Mis te arvate, kui hästi Eesti publik teid mõistaks?
Kümme aastat tagasi Rakveres esinesin vene keeles ja mulle esitati küsimusi inglise keeles. Vastasin neile omakorda vene keeles ja mõistsin, et noortest koosnev publik saab minust aru. Kui jutus tuli ette mõni keerulisem kõnekujund, siis pöördusin selle juurde tagasi ja sõnastasin lause lihtsamalt ümber. Kui kiirustamata rääkisin, said kõik minust aru. Vaevalt see praegu enam õnnestuks. Käisin Tartu baarides ning mulle jäi mulje, et noored vene keelt eriti ei oska. Baarineiud kutsusid vanema kolleegi appi, kui midagi vene keeles küsisin.
Sellest on kahju, sest vene keele oskus andis varasemal ajal eestlastele tohutu eelise. Käin sageli Leedus ja märkan seal vastupidist tendentsi. Kui kümmekond aastat tagasi noored ei osanud vene keelt ega tahtnudki osata, siis praegu üritavad nad meeleldi vene keeles suhelda. Leedu spetsialistid on Venemaal tohutult nõutud. Müüt Balti riikide headest kunstnikest, disaineritest, ehitajatest ja inseneridest on Venemaal endiselt elus.
Näidendit “Kuidas ma koera sõin” mängite praegugi. Kui palju on see üheteist aastaga muutunud?
Paljud, kes seda tükki ammu nägid, ütlevad, et midagi pole muutunud. Kuidas ei ole? Umbes pool tekstist on uus! Ma eemaldasin kõik viited Nõukogude Liidule peale ühe: et peategelane teenib mereväes kolm aastat. Praegu kestab teenistus aasta.
Kümme aastat tagasi istusid saalis kahekümnendates inimesed, kes olid minust küll kümmekond aastat nooremad, aga kellega meil olid sarnased lapsepõlveolud. Neile ei tundunud see tekst arhailine ega nostalgiline ja mis peaasi, ei jutustanud riigist, mida enam pole. Seda ei tohi juhtuda. Tänased noored saavad minult universaalse loo lapsepõlvest ja noorusest, mitte Nõukogude Liidus üles kasvanud inimese pajatuse. Ma ei tunne kübetki nostalgiat Nõukogude Liidu järele, ainult lapsepõlve- ja noorusenostalgiat.
Näidendis pole peamised mitte pildikesed lapsepõlvest, vaid küsimus, miks nimelt tegelane kõike seda meenutab. Toona oli laval pisut üle kolmekümnene inimene, nüüd aga tublisti üle neljakümnene. Lapsepõlvemeenutuste põhjused ja intonatsioon on neis vanustes väga erinevad. Neljakümneses tegelases on palju vähem õnne kui kolmekümneses.
Olete öelnud, et peate end eelkõige kirjanikuks. Milline on praegu teie elus tasakaal teatri, kirjanduse ja muusika vahel?
Teatris mängimine võtab kahtlemata kõige rohkem aega. Raamatu kirjutad valmis ja inimesed loevad seda ise, etendus tuleb neile ette kanda. Lisaks on see peamine sissetulekuallikas, sest paari viimase aastaga on inimesed hakanud oluliselt vähem raamatuid ostma. Nii on kogu maailmas, eriti aga Venemaal, sest seaduslikkuse nõrkus ja piraatluse vohamine annavad võimaluse kõike tasuta alla laadida.
Ka teatris on oluline see, et ma ise olen autor. Kui oleksin näitleja, kes kannab ette teise autori kirjutatud tekste, ei käiks mu etendustel keegi. Umbes nii, kui Võssotski laule esitaks keegi teine. Esitataksegi, aga sellistel kontsertidel ei käi keegi, pigem võib omaette köögis laulda. Peab nägema autorit, et teada — sel inimesel on õigus nii rääkida, ta on teksti ise kirjutanud ja läbi elanud, see on tema lugu. Seepärast olen ma laval kui kirjanik, kes esitab oma näidendit. Ansambliga Bigudi kontserti andes olen samuti kirjanik, kes esineb koos bändiga. Vahel, kui mängin filmides, olen lihtsalt näitleja. Aga inimesed teavad mind tegelikult ikka kirjanikuna.
Teie romaani “Särk” on välja antud paljudes keeltes, ka jutustust “Jõed” on tõlgitud. Kui palju on huvi tuntud muude tekstide vastu?
Romaan “Asfalt” on tulekul saksa keeles, aga seal liiguvad asjad aeglaselt. Prantsusmaal ilmus äsja jutukogu “Plank”.
Ei usu, et kõike tõlkima hakatakse. Näiteks raamat “Ameerika” on eurooplasele täiesti arusaamatu, nad tajuvad Ameerikat sootuks teistsugusena. Samas valmistutakse seda välja andma USAs.
Huvi tänapäeva Venemaa (just Venemaa, mitte vene) kultuuri vastu on praegu maailmas kahanenud. Viisteist aastat tagasi kutsuti igale teatri- ja filmifestivalile või konverentsile kedagi Venemaalt, nüüd mitte.
Ega Venemaal praegu palju märkimisväärset toimugi. Teater, kino ja kirjandus on Lääne omadega võrreldes teisejärgulised. Filmikunstil ja teatril puudub iseseisvus.
Kui “Särk” ilmus eesti keeles, kuulsid paljud siinsed lugejad teie nime esimest korda. Näib, et eriti meeldis see romaan naistele. Teisest küljest oleks see just nagu sulaselge meestejutt. Kellele te ennekõike kirjutate?
Peamiselt iseendale. Püüan kirjutada tekste, mida mul endal oleks huvitav lugeda. Ülikooli ajal Kemerovos pidasin moodsat tudengikohvikut ja seisin sageli ise baarileti taga. Mul oli alati kahju, et ei saanud ise seda kohvikut külastajana nautida (naerab). Samamoodi ei saa ma oma raamatut naudinguga lugeda, aga kirjutades pean ikka ennast silmas.
Elus eelistan ma naiste seltskonda. Nad on palju paremad kuulajad. Mu auditoorium koosneb umbes 60% jagu naistest. Mitte tüdrukutest, vaid täiskasvanud naistest, kel on enamasti kõrgharidus ja kes elavad enam-vähem kindlustatud elu. Neil on töö ja perekond. Kui peret pole, siis on vähemalt lapsed. Ka filmi “Satisfaktsioon”, mis on läbinisti meestefilm, vaatasid enamikus naised. Sama lugu on “Särgiga”. Naistel on huvitav avastada, et ka mehed suudavad niimoodi tunda ja end väljendada. Aga see pole mingi naistekas.
Ka näidend “Drednoodid” (mononäidend I maailmasõja aegsetest lahingulaevadest, mis Griškovetsi sõnul on mõeldud selgitama naistele meeste olemust — T. R.) on samas võtmes.
Jah, aga siin on meeste-naistega fifty-fifty. Saalis istuvad ka väga rahulolevad mehed, kes on oma naised teatrisse toonud. Juhtub ka vastupidi, aga üldiselt hirmutab naisi juba ainuüksi pealkiri (naerab).
Järgmisena on teil plaanis raamat, mis sisaldab kahte jutustust. Milline see saab olema?
Raamatu nimeks saab tõenäoliselt “Kaks jutustust, mis ei saanud romaanideks” ning see sisaldab kaht pealkirjata lugu. Kirjutan need valmis aasta lõpuks.
Septembris valmib mul aga “Hüvastijätt paberiga” — näidend sellest, kuidas inimkond jätab hüvasti paberi kui infokandja ja kui eluviisiga. Sellest, et meie lastest saavad inimesed, kellel puudub käekiri.
Juba praegu on palju kadunud — kirjakirjutamiskultuur, fotoalbumite koostamine — ehkki viimane oli omal ajal väga töömahukas. Iga meesterahvas oskas filmilinti ilmutustanki paigutada, ilmutada ja pimikus fotosid suurendada. Aega oli justkui rohkem. Kirju oodati nädalate ja kuude kaupa. Kui praegusel ajal telefonisõnumile 20 minuti jooksul ei vastata, saadame juba uue, pool tundi hiljem aga helistame ärritunult.
Inimkond on kirjutanud 5000 aastat, sellest 2000 paberile. Miskipärast oleme just meie sattunud tunnistajaks sellele, kuidas paber inimkonna elust kaob, ning keegi ei tea, mis tuleb selle järel. Ka see (osutab märkmepaberit meenutavale kujutisele iPadi ekraanil) kujutab praegu veel paberilehte. Mõne aja pärast selline jäljendamine kaob.
Te ise kirjutate oma tekste käsitsi?
Jah, ma kirjutan kõik käsitsi. Mul pole e-posti aadressi ega arvutit ja ma ei oska seda ka eriti kasutada. Vajalik info jõuab minuni agendi kaudu. Hoian arvutist eemale, sest tean, et see on meri, millesse ma upuksin. Arvutimaailma tohivad sukelduda need, kes oskavad ujuda. Kes ei oska, võivad vahel käia ainult pisut jalgu niisutamas.
Viimastel aastatel olete kirjutanud essee šampanjast ja kaks esseed viinast ning kavatsete kolmandagi kirjutada. On teil plaanis kasvatada sellest välja mõni suurem teos?
Ma pole esseid kirjutanud mitte ainult alkoholist, vaid ka muudest olulistest elu koostisosadest. Tahaksin sellest tõesti kokku panna ühe pseudoteadusliku raamatu (naerab). Mul on plaanis essee viinast ja geograafiast. Millistes maades sobib viina juua ja millistes mitte.
Mulle näib, et eestlased aduvad seda vene viinateemat täielikult.
Muidugi. See on ikka põhjamaine lugu. Jah, eestlased mõistavad viina olemust, kusjuures paremini kui lätlased või leedulased. Nemad joovad ka viina, aga eesti oma on maitsvam. Mulle tuuakse Eestist alati seda veski pildiga viina. Kui sõbrad küsivad, miks eesti viin hea on, siis ma ütlen, et poisid, ta pidurdab, jätab aja seisma (naerab).
Jevgeni Griškovets■Sündinud 17. veebruaril 1967 Kemerovos
■1985–1988 mereväeteenistuses Vaikse ookeani laevastikus
■1990 lõpetas Kemerovo ülikooli filoloogiateaduskonna
■1988–1990 osales ülikooli pantomiimiteatris
■1990 lõi Kemerovos teatritrupi Loož, mis tõi seitsme aasta jooksul lavale kümme näidendit
■1998 mängis Moskvas esimest korda mononäidendit “Kuidas ma koera sõin”
■1998 asus elama Kaliningradi
■2004 esikromaan “Särk”
■2011 nimetati Kaliningradi aukodanikuks
■Hulk teatri- ja kirjandusauhindu
Teosed
■Romaanid “Särk” (2004, e.k 2010) ja “Asfalt” (2008)
■Jutustused “Jõed” (2005), “A…a” (2010)
■Näidendikogumikud “Talv” (2005), “Satisfaktsioon” (2010)
■Jutukogud “Plank” (2006), “Jäljed minul” (2007)
■Neli blogitekstide kogumikku (2008–2012)
■Viis albumit ansambliga Bigudi
■Film “Satisfaktsioon” (2011) — produtsent, stsenarist ja peaosatäitja
■Näidendid “Titaanike” (“Титаник”) ja “Piiramine” Kemerovo teatri Loož ajast, hiljem uuesti lavastatud; “Kuidas ma koera sõin” ja “Vene rännumehe ülestähendused” (1999, e.k 2006 Loomingu Raamatukogus), “Samal ajal” (“ОдноврЕмЕнно”, 1999), “Talv” (1999), “Linn” (2001), “Planeet” (2001), “Drednoodid” (“Дредноуты”, 2001), “Poe’st” (“По По”, 2005), “Maja” (2009) ja “+1” (2009).
