Muljed Cannes´i filmifestivalilt: armastuse, mitte viha pärast
Maria Ulfsak-Šeripova kirjutab värsketest Cannes’i muljetest.
Tänavuse festivali võistlusprogramm oli tõeline tähtsate onude paraad — 41aastane Mehhiko režissöör Carlos Reygadas oli noorim autor, kelle film võistlema valiti. Ühelegi debütandile, vähetuntud autorile ega naisele ruumi ei leitud, kohati jäi mulje, et Cannes’i võistlema pääsemine ise ongi otsekui elutööpreemia — prestiižikast nimekirjast leiab 89aastase Alain Resnais’, 75aastase Ken Loachi, 71aastase Abbas Kiarostami, hiljuti 70 aasta juubelit tähistanud Michael Haneke… Samuti jäi tunne, et nii mõnigi linateos oli võistlema valitud kuulsate näitlejate, mitte sisulise tugevuse tõttu (“Killing Them Softly” Brad Pittiga, “On The Road” Kristen Stewarti ja Viggo Mortenseniga jne). Tendentsina hakkas silma see, et paljude filmide fookuses olid elu põhiväärtused ja üldinimlikud teemad — õnneotsingud, armastus, vanemate ja laste suhted jne.
Tuleb siiski tunnistada, et kuulsaid vanameistreid ei olnud eelistatud väärika ea ja hiilgava mineviku tõttu — näiteks Kuldse Palmioksa võitnud austerlase Haneke “Amour” (“Armastus”) on tõeliselt märkimisväärne film. “Amour”, mille Eesti kinodesse jõudmise osas alles läbirääkimised käivad, vaatleb hääbumist, valu, surma ja armastust ning seda võib ilma mingi kõhkluseta nimetada Haneke kõige südamlikumaks ja soojemaks filmiks, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla.
Ka teise tähtsa austerlase Ulrich Seidli film räägib armastusest. “Paradies: Liebe” (“Paradiis: Armastus”) on tema “Paradiisi”-triloogia esimene osa, mis jutustab väga veidrast inimliku läheduse otsimise vormist — Austria vanamuttide seksturismist Keeniasse. Kui filmi algul on peategelase Teresa (Margarete Tiesel) jaoks suhetes nägusate noorte mustade meestega mängus ka romantikat ja tundeid, siis aja möödudes on seksist saanud mõlema osapoole jaoks väga üheselt ostetav ja müüdav kaup, lõpuosas omandab “Paradiis: Armastus” lausa Pasolini “Salód” meenutava õõvastava dimensiooni. See film on oma monotoonsuses ja inetuses üsnagi ebamugav vaatamine, sest Seidl valdab täiuslikult antierootika, isegi antiporno loomise kunsti, mis võib õrnema närvikavaga vaatajate intiimelule üsnagi fataalselt mõjuda.
Mõistagi võib ka spekuleerida teemal, kas Seidl näitab meile oma “armastuse”-loos ka iroonilist varjatud võrdlust Euroopa ja Aafrika suhetest. Igatahes on peatselt järgnemas veel kaks osa: üks kõneleb religioonist (“Paradiis: Usk”) ja teise tegevus toimub dieedilaagris (“Paradiis: Lootus”).
Siinkirjutaja jaoks kujunes Cannes’i üheks tipphetkeks prantslase Leos Caraxi uus film “Holy Motors” (peaks meie kinodesse jõudma aasta teises pooles). Carax on tuntud kui radikaalne ja oma keerukate visioonidega produtsente ning näitlejaid hulluks ajav režissöör. “Holy Motors” on tema viies täispikk film, ja kui lubate mulle nüüd ühe labasuse, siis ütleksin, et see on film, mida saab kas armastada või vihata.
Ka kriitikud lõi “Holy Motors” kahte lehte: ajakirja Screen žürii punktid sellele filmile ulatusid “väga halvast” “suurepäraseni”. Peaosas Denis Lavant (kes muide lisaks “Püha Tõnu kiusamisele” mängib ka Veiko Õunpuu uues filmis “Free Range”), kõrvalosades Kylie Minogue ja Eva Mendes, pakub see napi dialoogiga unenäoline film hämmastava elamuse. See on täis visuaalset kõrgpilotaaži, viiteid kinoajaloole ja geniaalset rollisooritust Lavant’ilt, kes peaaegu igas kaadris sees on — mees kehastab “Holy Motorsis” kokku ühtteist tegelaskuju. Lugu räägib mõistatuslikust härra Oscarist, kes sukeldub ühe päeva jooksul ühest rollist teise, moondudes nii palgamõrtsukaks kui pankuriks, pereisaks kui kerjuseks, libisedes etteastete vahel oma lumivalge limusiini tagaistmel mööda kaunist Pariisi.
Kas näitlemiseks on vaja publikut? Kes jälgib keda? Kas härra Oscar kannab endas metafoori filmikunstile, viitab inimeste igapäevaelu võltsusele ja pealiskaudsusele või pakub lihtsalt geniaalset tsirkust, jääb iga vaataja enda otsustada, kuid on kindel, et oma poeetilisuses, metafüüsilisuses ja sürreaalsuses on “Holy Motors” samal tasemel kui Lynchi ja Cronenbergi parimad filmid. Moekast sõnast “referentsfilm”, tugevast eeskujust, mille järgi on joondutud, pole siin haisugi — “Holy Motors” ise ongi referentsfilm. Film on muide pühendatud Caraxi möödunud aastal traagiliselt surnud kunagisele kallimale, vene näitlejannale Jekaterina Golubevale, kes mängis üht peaosa tema filmis “Pola X”.
Samuti pakkus võimsa elamuse taanlase Thomas Vinterbergi “The Hunt” (“Jaht”), mis vastupidi Caraxi teosele on ülimalt realistlik draama. Eesti kinodesse peaks “The Hunt” jõudma käesoleva aasta novembris-detsembris.
Pärast Dogme 95 liikumise kõmisevat avapauku “Festeni” (“Perekonnapeo”) kujul ei ole Vinterbergi filme Cannes’i valitud, kuid “The Hunt” on mehe kunagise hitiga samaväärselt tugev töö. Lugu räägib lasteaiakasvatajana töötavast hiljuti lahutanud Lucasest (Mads Mikkelsen, kes ka žüriilt parima meesnäitleja auhinna sai), keda hakatakse süüdistama ebasobivas läbikäimises lastega. “The Hunt” ei ole lahendatud thriller’ina selles mõttes, et vaatajates ei tekitata põnevust, kas ise samuti teismelise poja isa olev Lucas astus üle piiri või mitte — on selge, et mees on süütu ja kõnealuses situatsioonis ohver.
See on lugu ühe kogukonna sisesest kriisist, inimjahist, mis vallandub, kui kohalikud elanikud hakkavad paaniliselt kartma, et nende lastele on liiga tehtud; armastusest, mis moondub hirmuks ja vihaks; süütuse kaotamisest. Seega võib “The Hunti” isegi käsitleda kui “Festeni” vastandit — viimases ju kaevati isa kunagised patud täiskasvanud laste poolt ootamatul hetkel välja.
Vinterberg on ise üles kasvanud hipikommuunis, tema enda sõnul “genitaalidest ümbritsetuna”, aga toona oli selline asi puhas ja süütu. Tänapäeval on uued ajad ja uued kombed, maailm on palju külmem ja ka paranoilisem koht. Vinterberg ütleb oma filmiga, et kahjuks on palju juhtumeid, kus tehakse liiga lastele, kuid vahel võidakse selliste lugudega purustada ka mõne süütu täiskasvanu elu — lapsed ikka vahel luiskavad, aga täiskasvanute mõttemaailm on rikutud ja hirmudest läbi imbunud. “The Hunti” tugevus on erakordselt hästi üles ehitatud dramaatiline pinge ja meisterlikud näitlejatööd peaaegu kõigilt osatäitjatelt, kellest igaühe motivatsiooni ja tundeid on võimalik mõista, neile kaasa elada ja kaasa tunda.
■Grand Prix — Matteo Garrone “Reality” (Itaalia/Prantsusmaa)
■Žürii auhind (Prix du Jury) — Ken Loach, “The Angels’ Share” (Suurbritannia/Prantsusmaa)
■Parim lavastaja — Carlos Reygadas, “Post Tenebras Lux” (Mehhiko/Prantsusmaa/Holland/Saksamaa)
■Parim meesnäitleja — Mads Mikkelsen (“The Hunt”)
■Parim naisnäitleja — Cristina Flutur ja Cosmina Stratan (“Beyond the Hills”).
