Daniel Vaarik ja tema memokraatlik vabariik

Kell oli 7.26 möödunud nädala esmaspäeval, kui vandeadvokaat ja endine õiguskantsler Allar Jõks teatas ETV saates “Terevisioon”, et Eesti erakondade rahastamises ei muutu enne midagi, kui juhtub midagi dramaatilist: “Peab olema skandaal!”

Alates Silver Meikari kuulsast paljastusest räägib meedia mitte ainult kahtlase raha ja poliitika seostest, vaid ka võimalusest, et ühe aastate jooksul välja kujunenud suhetevõrgustiku baasil tekib Eestis uus erakond.

Selle keskmes on Daniel Vaarik, keda paljud peavad Eesti üheks võimekamaks poliitiliseks niiditõmbajaks, britipäraselt spindoktoriks. Ta ise peab oma tegevust täpselt vastupidiseks: “Kõik, mida ma ja paljud teised on teinud, on just inimeste harimine spinni osas. Seda on teinud nii “Ühtse Eesti Suurkogu” kui ka kõik muud algatused, lõpetades sel suvel ilmuva “Poliitikahuviliste kooliga”.”

Erinevalt vandenõuteooriates levinust luges Vaarik Meikari lugu esimest korda 15 minutit enne artikli saatmist Postimehele. Kui Meikar talle helistas, oli Vaarik parajasti autoroolis, peatas masina tanklas, luges teksti telefonis läbi ja andis vaid ühe nõuande: võtku autor välja iga vähegi kahtlane asi, et pisiveale osutades ei saaks kõva teemat tappa.

Vaarik on ametilt PR-mees, kelle kundede sekka kuuluvad Eesti Energia (ta nõustas näiteks 2010. aastal katset elektrifirma börsile viia, mille Reformierakond põhja lasi), Webmedia, Tehnopol ning veel mitmed lugupeetud asutused-ettevõtted Eestist ja Leedust.

Vaariku tuntuim tööriist on veebikülg memokraat.ee, kus ilmuvad ühiskonna- ja meediakriitilised artiklid. Nende autoreid ei kammitse seejuures formaadid ega deedlainid, mis sageli ajakirjanikke segavad. Memokraadi autorid on oma mõtetes vabad, keegi ei sunni neid midagi välja pahvatama ja paljastama. Nad ei saa kirjatükkide eest honorari ehk pole lugude avaldamisest rahaliselt huvitatud.

Küll aga õhkub lugudest paras ports idealismi, mille liiga vähese esinemise üle tänapäeva ajakirjanduses kurtis hiljuti just Vaarik.

Memokraadi autorite ring on lõtv, ilma kindla põhikirja ja liikmete nimistuta. Sinna ei võeta kedagi sisse, sealt ei arvata kedagi välja.

Mõne aastaga on memokraatlik seltskond kasvanud nii tugevaks, et nende tegevus häirib parteibosse tõsiselt.

Tasulises versioonis ja paberis ka “memokraatliku valitsuse” liikmed!