TÄISMAHUS: Silver Meikar: jah, Kilk rahastas mind. Samuti Villu Parvet
Silver Meikar nendib, et parteides on inimesi, kes pole musta rahaga kokku puutunud, ja palub nende ees vabandust.
Silver Meikar tunnistas kirjalikus intervjuus Eesti Päevalehele esimest korda otse, et teda rahastas Rein Kilk. Lisaks nimetas ta veel ühe inimese, kellelt ta on raha saanud – Villu Parveti.
Möödunud teisipäeval Silver Meikari avameelsest arvamusartiklist alguse saanud annetuste skandaal ei ole vaibunud ning küsimusi tuleb aina juurde. Kui Meikari koduerakond ja selle tegijad vastavad küsimustele kas kenasti või siis ka mitte nii kenasti, siis katsed uurida Silver Meikarilt täiendavate küsimärkide kohta on jooksnud juba nädala liiva. Ikka ja jälle pareerib ta, et ei saa vastata, kuna käimas on kriminaalmenetlus. Samal ajal on riigiprokurör Heili Sepp selgelt ja avalikult kinnitanud, et pole Meikarile kehtestanud ühtegi piirangut avalikult asjadest rääkivat.
Seetõttu tegi Eesti Päevaleht Meikarile ettepaneku jagada avalikkusega rohkem tõtt, mida ta on kinnitanud end igal sammul rääkimas.
Kas on midagi konkreetset, mis teid erakondade rahastamises ja seda reguleerivas seaduses häirib?
Nagu ma olen korduvalt öelnud, ei ole peamine probleem olnud seadustes, vaid skeemides, mida on ellu viidud hoolimata olemasolevatest seadustest. Usun, et ütlesin selle kohta päris põhjalikult ära oma Postimehe artiklis, millest kogu diskussioon on alguse saanud.
Küsime seda seetõttu, et teada, kas te selle seaduse tegemisel riigikogus rääkisite juba neis asjades kaasa, tegite soovitusi ja ettepanekuid kas justiitsministrile kui eelnõu autorile või siis otse riigikogu saalis?
Ei. Kuid kuigi seadusi saab paremaks teha, on siiski peamine probleem selles, milline on tegelik käitumine ja kas olemasolevat seadust järgitakse. Nagu öeldakse, lukk on looma jaoks. Kui inimene väga tahab, siis ta mõtleb ikka välja skeemi, kuidas hiilida kõrvale seadusest või selle mõttest. Seepärast arvan, et erakondade rahastamise praktikat saab eelkõige muuta sel moel, et inimesed hakkavad mõistma, miks teatud käitumine on vale. Võiks küsida isegi: kas me peame oma poliitikuid nii halbadeks, et ainult kõige rangem seadus suudab korra majja lüüa? Asi on probleemide tunnistamises ja tegeliku elu käitumises.
Väitsite oma esialgses artiklis, et saite erakonnale annetamiseks raha, mille päritolu te ei teadnud. Miks te ikkagi ei küsinud, kust see raha pärines?
Olen selles süüdi ja olen seda tunnistanud. Kahjuks teevad inimesed vigu ning ka mina olen neid teinud. Kuid mitte kedagi ei saa takistada elu jooksul targemaks saamisel.
Olete väitnud, et enne artikli kirjutamist rääkisite erakonnas probleemist. Erakonna juhatuse liikmed aga kinnitavad, et neil polnud aimugi teil tekkinud küsimustest rahastamise kohta ja te polnud nendega rääkinud ei siis, kui te raha saite ja üle kandsite, ega millalgi pärast seda. Kumb pool valetab?
Ütlesin, et olen sellel teemal rääkinud erakonna liikmetega ja jään oma sõnade juurde.
Siiski – mis tingis infoga avalikkuse ette tulemise just nüüd?
Peamine ajend oli Ester Tuiksoo ja Priit Toobali kohtuasja lahend, mis pani mind mõtlema, et oleme ikka lootusetus seisus. Käes on 21. sajandi teine kümnend, kuid näib, et miski ei aita selle vastu, et erakondades käitutakse, nagu oleks aasta jätkuvalt 1993.
Kolmapäeval toimunud Reformierakonna juhatuse laiendatud koosolekul tõusis Jüri Jaanson püsti ja ütles, et õhtusöögil tunnistas Rein Kilk, et on teile palju raha andnud. Jaanson palus teil selgitada ka enda tegemisi, kui teiste pihta süüdistusi loobite. Palun selgitage seda ka avalikkusele.
Jah. Kinnitan, et 2007. aastal olen saanud Rein Kilgi käest raha. Samuti kinnitan veel kord, et perioodil 2009–2011 toimunud annetused erakonnale tõi mulle sularahas Kalev Lillo ning mul ei ole mingit teadmist, kust see raha pärit on. Olen kõikidel nendel teemadel andnud prokuratuuris tunnistusi ja kinnitanud need oma allkirjaga.
Kas ja kui paljud ärimehed lisaks Kilgile ja advokaat Raul Markusele on teid veel rahastanud ja te pole neid fakte deklareerinud?
Lisaks neile olen prokuratuuris kinnitanud, et mitme erakonna kandidaadi kampaaniat, sh ka minu, on 2007. aastal toetanud Villu Parvet. Olen käinud prokuratuuris ütlusi andmas kahel päeval, esimesel ligi neli ja teisel ligi seitse tundi, ning teatud faktide tõestamiseks lähen lähipäevadel veel.
Avalikkusest on läbi käinud, et enne artikli kirjutamist nõustasid teid näiteks endine õiguskantsler Allar Jõks ja avalike ning valitsussuhete ekspert Daniel Vaarik – kas te kokku oma kollektiivses hinnangus artiklisse pandud väiteid uurides hindasite, et see käivitab ilmumisel kriminaalasja?
Ei ole mõtet segada siia teisi inimesi, sest Danieli nõustamine piirdus sõbraliku nõuandega vaid mõni minut enne artikli ärasaatmist ja Jõks luges seda teisipäeva hommikul Postimehest. Nagu olen korduvalt öelnud, olen erakondade rahastamise teemal rääkinud nii Jõksi kui ka mitmete teiste isikutega korduvalt.
Kui must on Eesti poliitika?
Eesti poliitika pole sugugi nii must, kui arvatakse, kuigi on mõned olulised probleemid, mis ei lase olla lõpuni aus ja usutav. Ma arvan, et meil on täna võimalus rääkida suud puhtaks ja saada paremaks. Kuigi ma pole idealist, usun paremaks saamise võimalusse ning sellesse, et selle nimel tuleb pidevalt tööd teha, muidu kaldume mugavustsoonidesse, kus on lihtne pidada normaalseks väikesi pettusi, sellest edasi aga on lihtne kaotada usutavus suurematel teemadel. Ma arvan, et inimesed ei tohiks lahkuda erakondadest, nad peaksid nõudma lihtsalt suuremat läbipaistvust.
Milline on Eesti poliitika pärast teie artikli ilmumist?
See ei ole enam minu teha. See on üksikisikute, erakondade, meedia ja avalikkuse teha. Kas me tahame olla teistsugused?
Mul on kahju inimestest, kes isiklikult pole erakondades kokku puutunud musta rahaga, ning see ei tee ka minu olukorda kergemaks, kuna mõnedki neist võivad olla minu peale pahased. Tahan vabandada, kui neil on ebameeldiv, kuid samal ajal tahan neile öelda, et ka ausad erakonnaliikmed saaksid ebaõiglastest kahtlustustest vabaks, kui illegaalsete annetustega tegelenud inimesed oma süü üles tunnistaksid.Parvet vaikib
■Pärast Silver Meikari ülestunnistust, et lisaks ärimees Rein Kilgile ja advokaat Raul Markusele on teda ja veel mõnda tema erakonnakaaslast rahastanud ka Villu Parvet, helistas Eesti Päevaleht Parvetile ning küsis, kas see on tõsi. Samuti soovis Eesti Päevaleht Parveti kommentaari, kui suurest summast käib jutt, kas tegemist oli korduva raha andmisega ning kas ja kui, siis mida Meikar rahalise toetuse eest Parvetile vastutasuks lubas. „Ma ei kommenteeri sellist asja,” ütles Parvet ainsa kommentaari.KommentaarAvaldused riivavad hea maitse piire
Toomas Hendrik Ilves
president
Viimasel nädalal Eesti juhtivate poliitikute suust kõlanud mõtteavaldused massiliste pealtkuulamiste ja muude õigusrikkumiste kohta riivavad hea maitse ja usutavuse piire. Koos sellega kõigutatakse ka kodanike usku Eesti riigi demokraatliku korralduse alustesse.
Nõnda üritatakse juttu põhiküsimuse tuumalt kõrvale juhtida. Kitsas erakonnahuvi on seatud kõrgemaks ministri või parlamendiliikme staatusega kaasnevast vastutusest kõigi oma arvamusavalduste eest. Mulle teeb muret, kui selle käigus kõigutatakse parteipoliitikaüleste uurimis- ja järelevalveasutuste usaldusväärsust ning rahva usku ausa valitsemise võimalikkusesse. Politsei, prokuratuur ja kaitsepolitsei kontrollivad oma pädevuse piires süütegudele viitavate väidete tõelevastavust, esitavad vajaduse korral süüdistuse ja viivad asjad kohtusse.
Kutsun kõiki – poliitikuid, ajakirjanikke, vabakonna esindajaid, arvamusliidreid – talitsema oma emotsioone ning püsima tsiviliseeritud mõttevahetuse piires. Vastastikuste süüdistuste loopimise ja arveteklaarimise asemel võiksid erakonnad ja nende esindajad tegeleda oma tõsiseltvõetavuse taastamisega. Viimase poolteise aasta jooksul on avalikuks tulnud häirivalt palju segaseid seiku erakondade rahastamise kohta. Teise riigi võimudelt on küsitud raha valimiskampaaniaks. On kaubeldud Eesti elamislubadega. Parteikassasse on annetatud teadmata päritoluga raha. Avalikkusel on õigus esitada küsimusi ja nõuda lisaks vastustele ka erakondade rahastamise paremat järelevalvet ja rahastamise korra muutmist.
See, et parlamendierakonnad peatasid vastuolulise nn maailmavaate sihtasutuste seadustamise ja neile riigieelarvest raha eraldamise, annab lootust, et Eesti erakonnad on säilitanud võime aduda ühiskonna põhjendatud rahulolematust.
Loodan, et selles väljendub parlamendierakondade äratundmine, et riigieelarvest lisa taotlemine pole õige enne, kui seniste rahaeraldiste maht ja nende kasutamise viis on läbipaistev. EPL
