Pentus üritab lõpetada äri maadevahetusega
Kolm aastat tagasi andis Keit Pentus kaitsealade väljaostmisele uue hoo. Nüüd üritab ta seda ise peatada.
Aastal 2009 oli Keit Pentus riigikogus Reformierakonna fraktsiooni juht. Koos IRLi fraktsiooni juhi Mart Laariga esitas ta suure kriisipaketi raames ettepaneku käivitada Eestis “tasaarveldamine”.
See tähendas, et looduskaitsealuste maade omanikud said oma kruntidega osaleda riigi maaoksjonitel. Kaitsealad muutusid omamoodi “rahaks”, mida sai kasutada soovitud krundi eest maksmisel.
Alates uue korra kehtimahakkamisest on riik omandanud rohkem kui 8 miljoni euro eest kaitsealuseid krunte. Vastu on antud sama summa eest väärtuslikke maid, sealhulgas Tallinnas.
“Tasaarveldamise” skeem on soosinud kaitsealade omanikke. Oksjonitel on tihti jäänud kaotajaks ettevõtjad, kes oleks nõus riigile päris rahas maksma, aga ei suuda kaitsealade “hinnaga” konkureerida.
Pärast mulluseid valimisi asus Pentus tööle keskkonnaministrina. Aasta jooksul tegid tema vaated täispöörde – ta on jõudnud veendumusele, et “tasaarveldamine” tuleb lõpetada. Vaid nii tagatakse “kõikide omanike võrdne kohtlemine ja riigi rahaliste ressursside otstarbekam kasutamine”.
See on kõva sõna, aga täpselt nii on tema poolt hiljuti valitsusele saadetud seadusemuudatuse eelnõus kirjas.
Kui Pentuse plaan läbi läheks, tooks see kaasa kaitsealade omandamise aeglustumise. Sellega nõustub ka minister ise, kuid ta peab olulisemaks tehingute selgust.
Kui maaomanik tahab täna kaitsealast lahti saada, on tal peale “tasaarveldamise” võimalus kaitseala otse riigile müüa.
Selleks tuleb täita avaldus ja oodata, kuni riik maa ükskord välja ostab. Tänavu mai alguse seisuga oli järjekorras üle 400 taotluse. Neist vanimad on esitatud juba 2004. aastal.
Tänavu on kaitsealade kokkuostmiseks ette nähtud 3,2 miljonit eurot. Kõigi ülesantud maatükkide omandamine läheks keskkonnaministeeriumi arvutuste kohaselt maksma 40 miljonit eurot. Seega kuluks praeguse tempo korral probleemi lahendamiseks üle kümne aasta.
Pentuse arvates pole suur osa kaitsealade omanike poolt esitatud avaldusi üldse põhjendatud. Nimelt on ta jõudnud järeldusele, et looduskaitse nõuded ei takista maa kasutamist piisavalt.
Ka ei näe Pentus mingit vajadust osta kaitsealasid iga hinna eest. Tehingu eeltingimuseks on omanikuga kokkuleppele jõudmine. Kui riigi pakutav hind ei sobi, pole ka maad vaja.
“Riigi eesmärk ei saa olla võimaluse loomine riigi arvelt rikastuda,” selgitab Pentus oma ideed.
“Kui isik on teadlikult omandanud looduskaitse piirangutega kinnisasja ja piirangud ei ole muutunud rangemaks, ei ole sellise kinnisasja riigile omandamine põhjendatud.”
Pentus viitab Euroopa Inimõiguste Kohtule, mis on teinud Portugali ja Sloveenia puhul sarnastes vaidlustes olulisi otsuseid. Kui inimene teadis mingitest piirangutest ette, siis pole need piirangud enam käsiteldavad tema õiguste rikkumisena.
Pentuse plaani suhtes on tekkinud vastasseis, mida esindab advokaadibüroo Lextal advokaat Urmas Ustav.
Ustav süüdistab, et riik käitub eraomanike suhtes sõnamurdlikult. Ta hoiatab, et eraomanikud võivad hakata uusi kotkapesasid varjama, vältimaks maa kaitse alla võtmist. Kui nii läheb, saavad looduskaitsjad Ustavi arvates Pentuse peale väga pahaseks.
Maadevahetuse needus Eesti poliitikas jätkub.
