Uus Eplik , uus Chalice
Areen tähistab Eesti popi kahe gigandi uute plaatide üheaegset ilmumist kõigi aegade pikima plaadiarvustusega – retsenseerib Tõnis Kahu.
Naabrimeeste varielu
Jah, Jarek ja Vaiko ja teised. Ma tahan alustada täiesti, isegi lubamatult ebakohaselt. Ma tahan alustada Ott Leplandist ja tema laulust “Kuula”. Mis oleks, kui ma ütleksin, et see laul on mingitel täiesti mitte-eurovisuaalsetel ja äraspidistel põhjusel sümbolina oluline Eesti popmuusikas? (Eriti, kui te lubate, et ei küsi, kas ta mulle päriselt meeldis või mitte.) Oluline on ta aga nimelt seetõttu, et vaatamata oma populaarsusele on ta oma loomult mitmes mõttes läbini anakronistlik meie popkliimas ja nimelt sellisena huvitav.
Kui kriitikud olgu või siin lehes räägivad, et Eesti populaarne muusika pole iial olnud paremas seisus kui praegu, siis tähendab see valdavalt osutust kirjaoskuse edenemisele, koodide üha paremale tundmisele, oskusele laveerida märkide ja viidete vahel. Kriitikud loomulikult soodustavad seda – just meie teame näidata, kus asub dubstep ja “hüpnagoogia”, milliseid rituaale nõuab doom või grime. Me võime olla kindlad, et kosmopoliitne Eesti pop saab hakkama, oskab õigel viisil kõneleda ja ei eksi New Yorgis või Londonis ära. Sellisel taustal on täiesti sobimatu väljendada ennast sel moel ekspressiivselt, säärase naiivselt jäägitu tunderõhuga, nagu tegi Lepland tolles laulus. Aga see kõik on muidugi hoopis üldisem. Sest kas pole nii, et järjest vähem küsib kogu meie popmuusika eneseväljenduse kohta üldse? Selle kohta, kas see, kes meiega muusikas räägib, räägib tõtt või valetab? Ja kui valetab, siis miks ja kuidas? Mis pagan toimub seal kusagil sees, südames näiteks? On need naiivsed küsimused?
Meie ees on kaks plaati, mis peavad midagi sellel teemal ütlema. Nii Vaiko Eplik kui Chalice’i nime kasutav Jarek Kasar on kogu oma karjääri jooksul seisnud silmitsi küsimustega selle kohta, mida endast näidata, mida rõhutada, mida maskeerida. Neil on olnud erinevad vastused, erinevad viisid tõtt rääkida ja bluffida.
Eplik, nagu paljud meist mäletavad, tahtis oma karjääri alguses ilmselgelt olla keegi teine. Ta n-ö õppis ennast popmuusikasse ja selles soovis mingi kõneviisi sisse kuuluda, rääkida äratuntavalt kodeeritud ja kokkulepitud keelt ning nõnda oma kultuurilist piiratust ületada pole iseenesest midagi halba. Kuid see on pigem fänniksolemise erijoon ja sealt tuleb lõpuks kuhugi edasi minna. Sa saad mängida kitarri, luua muusikat, laulda, aga sa tahad lõpuks ikkagi kindel olla, et midagi on päriselt kaalul.
Chalice’i loogika oli ikka olnud teistsugune. Teda polnud juhtinud mitte soov olla keegi teine, vaid veendumus oma ülevoolavas võimes olla vajaduse korral nii see kui teine. Tema ei kuulunud kuhugi, mingitesse siseringidesse õigete väärtusskeemide ja salasõnadega. Hoopis rohkem kui kohati terav ja tülinoriv Eplik, kes teadis ja andis mõista, et maailm teda päriselt ei mõista, tahtis Chalice meeldida. Sestap rääkis ta palju ja mitmes suunas korraga, edvistas mõõdukalt ja üle selle, lavastas oma lopsaka loomisvõime üha suuremate mõõtmeteni. Tema laulud olid, jah, emotsionaalsed ning võisid lihtsusega ära petta, heldima panna või naerma ajada. Kuid iga tema emotsioonivirvenduse lõpus oli alati kolm punkti, sest kõik pidi kohe mingi teistsuguse jätku leidma, muutuma, nihestatud saama. Chalice oli sellisena virtuoos – kui tal oli võimalik minna mõnes võluvamas või vallatumas suunas, siis ta sedapidi ka läks.
Nii Epliku kui Chalice’i puhul saaksime kasutada sõna “artist”. Epliku juhtumil tähendas see kultuurilist teesklust ja lavastust, kuid seda selleks, et emotsionaalselt tõtt rääkida. Chalice’i artistlikkus seevastu näiliselt lihtsalt “juhtus” – ilma mingi kultuurilise alibita.
Chalice’i “Lärmakas naabrimees” algab nii, nagu te ehk ootate, aga ei lõpe sedamoodi. Isegi avalaul nimega “Tango ühele” ei lahene ootuspäraselt. Chalice alustab laiavalt ja kiiresti tulistades, nii et esimese asjana tahaks karjuda, et ta vait jääks. Ma tunnen seda kõnepruuki – arvasin, et tunnen. Aga see on kummaline laul, sest praalimisest jõuame hetkeni, kus ta tasapisi hoopis teistesse tundetoonidesse kinni jääb (“olen vahel nii üksik ja alati jääb toitu üle / nii üksik – nii tüse”). Ja kui ta siis lõpuks tunnistab, et “ka üksinda on võimalik tantsida tangot”, on meile ometi selge, et see ikkagi ei ole võimalik. Ma ei tunne Chalice’i sellisena. Nagu öeldud, jätab ta alati enesele laulu lõppu punktiiri, pääsemistee teistmoodi emotsioonidesse. Siin tihtipeale mitte. Näib, nagu tahaks ta mingid teed nende valusa ja häiriva lõpuni käia.
“Rärärä” on maneerlik, aga õelalt ja kiuslikult maneerlik lugu oma vahule klopitud, džäslikes toonides. Ta mängiks justkui lolli, aga vaatab samas, kelle poole meie teda kuulates asume. Ta vist ei taha enam meeldida, vähemalt mitte kogu aeg. Okei, “Vanameeste silmad” ja hiljem kõlav “Klaaskuulis” on teatavad lunastused selles emotsionaalse pinge mõttes – Chalice neile, kelle jaoks ta on ilus ja ümar ja sirgjooneline oma sentimentides. Ei, need ongi head – meloodiliselt ja harmooniliselt rikkad, peened ja õiglasel, talutaval määral isiklikud. Kuid selle plaadi tervikuna on loonud mu meelest ikkagi keegi teistsugune karakter ja kuigi Chalice näib teadvat, millisena ta paista võiks, juhitakse teda kohati lausa vastu paremat äranägemist hoopis imelikke radu pidi.
Äärmiselt kummaline kolmelaululine lõik saabub kusagil plaadi keskel. “Elamisekunst” räägib justkui sisemisest tasakaalust (“kõht on täis / hinges rahu / vedelen ja unistan”), aga jääb rahutuks ega usu päriselt. Tehnitsistlik rütm jätab kõik sõnad varju, hoiab Chalice’i veidralt äraoleva ja passiivsena. “MBSLC 350”, äraspidine armastuslaul ühele Mercedes Benzi mudelile, on mõneti veel veidram, sest Chalice ei kanna siin kuidagi isegi irooniat välja. See pole humoorikas laul, pigem maaniline oma ebakindlates toonides, häirivalt “mitteilus”. Ja mul ei ole Chalice’i seltsis õdus. Kas peab olema? Sellist lugu nagu “Kummitus” pole Chalice’il varem olnud. See on tõepoolest tontlik ja kurb ja halastamatu, saateks lõpupoole tehnorütmi pingesse tõmbuvad jäägid kosmilisest elektroonikast. Chalice laseb surijal rääkida “sina tapsid mu ja nüüd ma tulen kummitama sind”, kuid ta ei näi teadvat, kas see on midagi, mida karta, või hoopis midagi, millest unistada. See lugu on šokeeriv ja häiriv ja mitmeti rõhuv ning sel hetkel tahaks Chalice’ilt küsida, miks ta säärase plaadi tegi. Võib-olla ta vastabki midagi, veel siinsamas plaadil, sest sama loo omamoodi jätk jääb päris plaadi lõppu. “Mõni ime” küsib ilmutuse ja teispoolsuse järele ning ei saa vastust – “miks on see nii kui sulen silmad / siis näen ma ainult pilkast pimedust”. Siis klimberdab ta viimased kolm minutit oma elektroonikat, kannatamatult, justkui plaadile õigustust ja puänti otsides. Ta takerdub kramplikku ja sihitusse ekstaasi, aga see sunnib kuulama, sest Chalice on teinud kummalise ja kohati väga riskantsete tundetoonidega plaadi. Ta on avastanud, et Chalice olemisest pole küllalt. Ma pole kunagi päris kindel olnud tema emotsioonides. Ainult selles, et emotsionaalsus üleüldse on tema viis teha seda, mida ta teha armastab, ruumi võtta, märgatud olla. Kuid siin – siin tundub mulle, et ka Chalice ise pole oma emotsioonides kindel. Või siis pigem nii – esimest korda käitub ta sedamoodi, nagu poleks tal oma tundmuste jaoks sõnu, värve, helisid…
Kusagil seal karjääri alguses toitis Vaiko Eplikut kogu rokkmuusika alatine ihaldusvormel – ma soovin enamat, mulle ei piisa iseenesest... Raske on fikseerida, kus täpselt tuli muutus, millisel plaadil, millises laulus. Või ehk hoopis oli see pereelu ja sellest sugenev tasakaal. Ma ei tea, kuid igatahes on hilise Epliku lugu pigem taandamise, eemaldumise, territooriumi loovutamise lugu. Mingil moel võib seda protsessi isegi teraapiliseks nimetada, sest igatahes on ta olnud järjest vähem liialdav ja järjest vähem ülevoolav.
“Varielu” on ses mõttes sobiv pealkiri – mitte midagi ei paista enam olevat esiplaanil. Sa ei saa seda plaati otserünnakuga vallutada, pigem pead lubama tal oma elust natuke kõrvale jääda. Ja kui Chalice oma uue albumiga jääb meilt, kuulajatelt, nõu ja selgitusi küsima, siis Eplik mitte. Tema mina on poeetiline mina, turvaline ja tabamatu. Kõige vahetumalt emotsionaalne ja teravatooniline esitus siin on plaadi inspiraatori Andres Ehina (ka kaks laulutekstidest on tema omad) loetud erootiline transsfantaasia “Muuseas” Epliku sünteetiliste helilisandustega.Ülejäänu seevastu on eeskätt filigraanne ja alles siis isiklik, sügav, õrn jne.
Nimilugu pole muud kui hellitavalt, poleerivalt sõrmitsetud kitarr, vokaal ja löökriistaefektid, kuid laul paisub tasahilju, kuni taandub siis lõpuks sinna, kust tuli. “Homne päev” pole pealetükkivam – selle kitarrikäigu võiksite leida kust iganes. Tiivad saab ta alles hiljem, elegantselt seatud vokaali embuses, ja siis hoiab Eplik juba koketselt laulu staadionirokilikku haaret tagasi. “Soorebased” on 60ndate biit, stiliseeritult järgmisest kümnendist laenatud kitarrisoologa, “Ajakaja” seevastu laseb oma luksuslikku pehmust igast küljest imetleda. Plaadi teises pooles hoiab “Keravälk tapab” oma progeroki (ma kuulen siin 70ndate teise poole Pink Floydi) paatose kenasti kontrolli all ning “Tavaline päev” on kindlasti üks plaadi kõrghetki – Vaiko Epliku moonutatud lauluhääl ulbib uimastavalt soojas ja pehmes kujundikeeles metafooride vahel ning ei tõuse kordagi kainestavaks hingetõmbeks pinnale. Ainult “Põhjakonn” jätab sellele pildile midagi tänuväärset lisamata ning instrumentaallood “Sinkjad sünkjad” ja “Virvatuled” pigem õrritavad, kui et lubavad end päriselt puudutada. See kõik kokku aga on just nii hea, et tundub isegi liiga lihtne.
Vaiko Eplikul tundub kõik suurepärane olevat – ta saab oma muusikasse alati varjule minna, kui tahab. Chalice seevastu räsib end oma plaadiga justkui nüri noaga. Mulle meeldib “Varielu” muusikana enam, kuid “Naabrimees”, emotsionaalselt pinges ja rahutu, vajab mind rohkem.
Vaiko Eplik 8/10
Chalice 7/10
Chalice
“Lärmakas naabrimees”
(Superbandiit)
Vaiko Eplik 6
“Varielu”
(Mortimer Snerd)
Kas see on esimene materjal, mille sa salvestasid täies mahus oma uues stuudios?
Jah. Ja paljuski seeläbi unistuste täitumine. Sain kasutada palju n-ö uut vana tehnikat – Neve eelvõime ja Nõukogude Lomo lamp-mikrofone. Need on nii kõvad mikrofonid, et kui Pink Floyd salvestas “Dark Side of the Mooni”, siis nad kasutasid 14 sellist mikrofoni. Nad olid neist mikrofonidest vaimustuses, sest need näevad nii ufod välja, sellised veidrad.
Paljuski on ka uue plaadi teistsugune kõla seotud selle tehnikaga.
Kasutasid sa ka uusi instrumente?
Üks Kalamaja tänava pillimeistri ehitatud kitarr 1890ndatest oli tähtis pill. Ja lahe pill. Sellega tahtsin bluusi mängida. Nii sai alguse lugu “Varielu”. Olin seda teksti varemgi üritanud nii ja naa looks teha, aga selle kitarriga langes lõpuks kõik paika. Vanad bluusimehed mängisid just selliste pillidega, märksa väiksemate kitarridega, mida nimetatakse tänapäeval parlor-kitarrideks, mõeldud väikses kambris mängimiseks. Sellised toakitarrid. Ja “Varielust” sai jällegi alguse terve album.
Ühes loos on kuulda ka elektrikannelt, mis on selline naljakas ja võib-olla mitte kõige tavalisem instrument.
Näib, et oled kuidagi maha rahunenud – tunned end väga mugavasti lihtsalt akustilise kitarri saatel?
Jah. Ja see on paljuski tänu väiksele pojale. Talle meeldib väga kitarrimäng, nii ma mängisin kodus palju kitarri, sealt need lood hakkasid tulema. Eks seepärast ole plaat ka rohkem kitarripõhine kui eelmised.
Minu enda jaoks on kõige suurem avanemine, et ma olen jälle laulma hakanud. Vahepeal võõrdusin laulmisest täitsa korralikult, aga tänu uutele mikrofonidele sai laulmisega suure otsimisrõõmuga tegeletud.
Ühtlasi paistab, et oled trummimasina ja löökpillidega rohkem jännanud. “Tavaline päev” on justkui eksperimetaalne r’n’b.
See lugu sai tõesti alguse sämpleriga jändamisest. Kuhjasin sämpleid üksteise otsa ja laulsin siis lõpuks sellele kuhjale peale. Jarek nõudis tungivalt, et ta tahab seda lugu ise laulda.
Aeg on vahest küps, et teha lõpuks ära meie vana idee: plaat, kus anname üksteisele põhjasid peale laulmiseks – et lood teise käes areneksid omasoodu. Näiteks minu loo “Sinu jälg” – millest on kunagi tehtud ka Liisi Koiksoni variant ja nii edasi – esialgne demo sattus ka Jareki kätte ja tema tegi sellest laulu “Senikaua kuni timukas on meie linnas kõige kõvem mees”.
Ma ei ole ise ka Jareki varianti kuulnud, aga naljakas on ette kujutada minu “Sinu jälge” ja siis seda, et sellel on hoopis sedasorti tekst.
Milline lugu sulle Jareki plaadi pealt kõige rohkem meeldib?
Hmm, esiotsa tulevad pähe mõned lood, mis on ta albumilt välja jäänud, aga… Hetkel vist see kassilugu, see on väga sümpaatne (“Harald ja Matilda”). Ja see töötab väga hästi koos kalameeste looga (“Kalamees”). Jarekil oli idee pressida need lood 7tollisele singlile, ühel pool kassi pilt, teisel pool kala pilt, kes siis jooksevad ringi 45se kiirusega ja ei saa üksteist kunagi kätte.
Siim Nestor
Vaiko Epliku kuuenda sooloalbumi "Varielu" esitluskontserdid toimuvad neljapäeval, 14. juunil Tallinnas Kinomajas ja reedel, 15. juunil Tartus Genklubis. Laval on koos Vaikoga Sten Sheripov, Kostja Tsõbulevski ja Kallervo Karu.
Vinüülina ilmub plaat meie planeedile 26. juunil.
Sinu viienda plaadi ilmumist on korduvalt edasi nihutatud – kas ka kontseptsioon ja sisu muutus seeläbi palju…?
Otseselt mitte. Mul polnudki mingit kontseptsiooni varem. Materjal, mis vahepeal nagu võttis albumi kuju, ei tulnudki lihtsalt sellisena välja. Mu mitte-ilmunud-plaadi lood annan nüüd suvel välja oma Soundcloudi kaudu, mõned lood läksid ooperisse. Näiteks Õllesummeri ajal annan välja Õllesummerist rääkiva loo. Mul on mitmeid selliseid tähtpäevadega seotud lugusid. Need ei ole halvad lood, aga lihtsalt ei sobinud praeguse kontseptuaal-albumi peale.
Mida sa “Lärmaka naabrimehe” puhul teistmoodi tegid varasematega võrreldes? Proovisid sa midagi vältida?
Kõvasti rohkem on sünte kasutatud kui eelmistel plaatidel. Tänu sellele, et nelja aastaga on mu süntesaatorite park märgatavalt suurenenud.
Kahes loos olen kasutanud orkestrit, eelmisel plaadil polnud üldse orkestrit, üle-eelmisel üks lugu oli. Eks ta ole ka musikaalselt keerulisem kui eelmised plaadid ja see tuleb sellest, et olen ise rohkem pille mänginud ja sämpleid praktiliselt pole.
Aga vältisin ülemõtlemist. Kõik on otse mängitud, midagi ei ole hiljem arvutiga paika nuditud. Eelmistel plaatidel oli sellist nokitsemist märgatavalt rohkem. Laulud on üsna pika perioodi jooksul kirjutatud, aga lindistatud kiiresti – ühe intensiivse perioodi ajal.
Kas see, et albumit ühendab naabri-teemaline kuuldemäng, võib olla mõjutatud sinu sagenenud kontaktidest teatrilavadega?
Ma olen kogu aeg teatriga seotud olnud ja palju teatrile muusikat kirjutanud. Sest mul on lihtsalt nii palju sõpru – näitlejaid, lavastajaid, suuri teatribosse –, kellega on koostöö väga mõnus olnud. Nii et ma ei usu, et ma ise tänu sellele teatraalsemaks oleks läinud. Ma olin ise esimest korda ju laval aastal 1992… või oli see 1993… Vanemuises. Ja ka kuuldemänge on mu plaatidel varem olnud.
Teatraalsus ja isiklik on su loomingus segamini – milline lugu su uuel plaadil kõige isiklikum on?
Kõik on hästi isiklik. Teatraalne ja isiklik on kogu aeg ühes kompotis. Ma ei oska teistmoodi, kui rääkida vaid enda elust. Mõned lood on väikeste ilukirjanduslike liialdustega, aga üldiselt on kõik tõsi. Mõned asjad lausa piinlikult tõsi.
Kas lugu “See ei ole minu kõht” on su vastus su enda loole “Minu inimesed”?
Ei ole. “Minu inimesed” on juba vana teema. Kuidas muidugi võtta… eks ta ole ka plaadi eelviimane lugu ja selline manifest, aga ennekõike on see eitus. Paksu inimese eitus, süüdistab kõiki teisi oma hädades – oma kalduvuses paksusele, kõhu suuruses ja kehakaalus – ja laob ette kõik, mis talle ei meeldi ja tuska teeb.
Milline lugu sulle Vaiko uuelt plaadilt kõige rohkem meeldib?
Lihtsam oleks öelda, mis ei meeldi. Kogu plaat on väga tugev. Aga mida ma kõige rohkem kuulan – neli laulu: “Varielu”; “Homne päev” on hetkel kõige lemmikum, kuigi seal oleks tahtnud sõnadest rohkem aru saada; kõige täiuslikum lugu on mu meelest “Keravälk”, ihukarvad on püsti iga kord; ja “Põhjakonn” meeldib ka õudselt.
Siim Nestor
Chalice esitleb oma viiendat kauamängivat neljapäeval, 7. juunil Tallinnas, kohvikus Tops – see on siis oma naabrite juures, Vana-Kalamaja tänaval. Chalice esitab uusi lugusid ja üritusel saab albumit soetada koos autogrammiga.
