PUKK: Mida v i t t u !?

MICHAL rahulikult: Lükka telefon välja. Sina ka.

LILLO pabinas: On värdjas. No on kuradi värdjas. Ma olen teda hoidnud, oi ma olen teda hoidnud nagu kuradi sitta kuradi pilpa peal.

Pukk valib kiirvalimises numbrit

MICHAL: Mis sa teed?

PUKK: Helistan kiirelt Ansipile.

MICHAL: Lükka välja. Ja kõigile kommenteerimiskeeld. Telefone keegi vastu ei võta, kuni me pole öelnud. Internetis mitte mingit piuksu. Ma räägin eraldi Luige ja Pallinguga, need võivad muidu patrama hakata. Pukk, sa võtad juhatuse. Kõigil suu kinni.

Lillo käib mööda tuba ringi ja kisub ükshaaval oma särgilt nööpe eest

LILLO: Oi ma olen teda hoidnud. Oi kuidas…

PUKK: Kurat, kas see võib suureks minna?

MICHAL: Ma ei tea. Ehk mitte. Midagi uut ta ju ei ütle. Vast paari päevaga rahuneb maha. Ainult üks sitt asi on sellega.

PUKK: Mis?

MICHAL: Sellega on see probleem, et see on tõsi.

PUKK: Tahad selle välja öelda? See on võimalik. Tunnistame, et on olnud. Kahetseme. Laseme komisjoni peale. Ütleme, et see on üldine Eesti poliitika probleem, viime asja laiemaks, spinnime teised erakonnad sisse ja oleme päeva lõpuks puhastuse algatajad. MICHAL vaikib

PUKK: See võib mitu protsenti juurde tuua. Meil on neid praegu vaja.

MICHAL vaikib

PUKK: Otse valetada niikuinii ei tohi. Eesti on väike, siin tuleb kõik välja.

Ruumi saabub vaikus. Michal vaatab põrandale, tema paremast peopesast tõusevad ükshaaval näpud, ta loeb midagi. Üks, kaks, kolm, neli.

Loe värskest Ekspressist näidendi täisteksti!