VANA KULD: Kunstiinimestele oma vanadekodu!
Kunstnike Liidu president Jaan Elken on käinud välja idee rajada Nõmmele männimetsas seisvasse 1920-ndatel ehitatud haiglahoonesse kunstirahva vanadekodu. Kultuuriminister on seda mõtet juba toetada jõudnud, maja seisab ju jõude ja õilsamat eesmärki selle 18. sajandi paleed meenutavale barokkehitisele (umbes nii ütleb Mart Kalm), oleks raske leida.
Kunstnikud pääseksid vanuigi ärklitoast või keldriateljeest paleesse. Kus pealegi on “üksindus — magamistuba vaikuse, pimeduse ja raadioga; selts -- elukoht kellegi juures; ja prii söökla”. Nii see kadunud Ülo Kiple “Haiguste ravi” vormel ju kõlas. Kunstirahvas saab Kiple paradiisi.
See ettevõtmine, mis võib kõlada noortele naljakalt ning sütitada mõnes kadedas netikommentaatoris või riigikogulases vihaleegi, on ometigi tarvilik ettevõtmine.
Kui katsuda riiklikult mõelda, siis inimestele, kes eritavad avalikku vaimset produktsiooni, tuleks tagada mingi talutav äraolemine. Eriti siis, kui nad ise selleks enam väga võimelised pole. See on ühiskonna vaimse tervise seisukohalt kasulik. On ju nii, et näiteks streikivate õpetajate palka on palju odavam tõsta kui nende miiting kumminuiadega laiali ajada. See läheb ühiskonnale väljakoolitatud riigikukutajate põlvkondade näol väga kalliks maksma. Kunstirahvas pole ju ka muud kui rahva õpetajad. Ja niipalju kui mina olen tähele pannud, ei jäta kirjamees oma tööd ka siis katki, kui ta enam trepist käia ei jõua.
Vanadekodu inimlik külg on aga veelgi olulisem. Mida paremini meil läheb, seda individualistlikumaks me muutume. Need ajad kui põlvkonnad koos elasid ja vanemate eest hoolitsesid, on igavesti möödas. Heaoluilmas varuvad keskeas tegusad inimesed endale aegsasti vanadekodukoha, et kui tuleb aeg “lasta ennast teistel vöötada ja viia”, nagu ütleb raugaea kohta piibel, oleksid need vöötajad (ja võimalikult professionaalsed) käepärast. Heaoluilma korralik kodanik ei seisa surmaga üksi silm-silma vastas, tal on tugigrupp.
Mulle on näidatud nii uhkeid losse kui moekaid korruselamuid Genfi järve kaldal vaatega mägedel mis voolavad — küll mitte piima ja mett — aga Eviani siiski. Need on vanadekodud, kus elavad ja surevad inimesed, kes terve elu kindlustusmaksetele rohkem kulutanud kui toidu, austrite ja shampanja peale. Kaks korda kuus söövad nad oma notariga (Eesti Vabariigi aukonsul prantsuskeelses Shveitsis härra Michel Merlotti on nimelt notar) lõunat ja vestlevad testamendist. Seal Genfi järve kaldale soetatud villas veetis oma viimased aastad näiteks meie seast hiljuti lahkunud näitleja ja kirjanik Peter Ustinov.
Aga selge see, et meie pensionisambad Lausanne´i ümbruse terrassmaju ei kanna, nii et meile oleks Nõmme hea küll. Mina olen Nõmmel sündinud, ma võiksin küll seal surra.
“Ta suri viletsuses ja kõigi pool unustatuna,” on vormel, mis nii sageli kunstnike biograafiad lõpetab. See ei mõju aga pensionisammaste ajastul tänapäevaselt, see ei jäta head muljet euroliidu ametnikele ja kriibib korraliku kodaniku südametunnistust. Kunstnikega on aga nii, et nende panust ühiskonnale on natuke raskem rahaga mõõta kui maamõõtja oma. Pole selge palju tema töö maksab. Kolleeg Barbi Pilvre tõi kunagi võrdluse, et kui Eest märgi joonistamine läks maksma 8 miljonit krooni siis võiks Jaan Kross elu jooksul kirjutatud romaanide eest Riigipreemia 300 000 küll saada. Ja teisalt: iga kirjastaja ütleb et sa oled aru kaotanud kui oma luulekogu eest 30 000 küsid.
Nii et kui me täpselt ei tea, mida kellegi vaimuöö maksab, võiks ühiskond igaks juhuks vaese luuletaja vanaduspäevad kinni maksta. Tuleb lõppkokkuvõttes odavam.
Pealegi arvan ma, et Nõmme mändide all asuv Vanade Kunstnike Palee saaks täiesti enneolematu potentsiaaliga loomemajaks. Sest kirjutamist ja joonistamist on veel raskem maha jätta kui joomist.
Ja lõpuks: seni kui ma veel ise vanadekodu kohale ei pretendeeri, vaid pean ajakirjanduses leiba teenima, ei saa ma jätta tähelepanuta üht omakasupüüdlikku mõteidu. Kui pagana mõnus oleks ajakirjanikel käia seal lugusid tegemas. Üks annab intervjuu, paarilt kolmelt küsid kohe kommentaarid kõrvale. Fotograaf saab ühe käiguga terve kuulsuste galerii üles pildistada. Loomingu toimetusel tuleks sinna ilmselt oma filiaal avada ja pärastpoole Vikerkaare omal kah. Kultuuriloolased võiks sinna lausa kinnistada, vahest hakkaks siis lõpuks kunstirahvast ka põnevaid biograafiaid ilmuma.
Tõesti mugav ja praktiline.
