Kas ma olen boheemlaslikult juurtetu või on asi milleski muus? Vahel ma julgustan rahvuslikult puhtaid (ja seda puhtust hindavaid) tuttavaid minu näitel valjusti hüüdma, kuidas tiblad on juurteta kolonistid – vaadake mind, mul ei ole ikka veel oma päriskodu olemas! Kuigi ma saan kohe 48. Aga ma ei põe. Ühel mu lemmikkirjanikul Pär Lagerkvistil on raamat “Maailmas võõrsil”. Me kõik oleme siin võõrsil, isegi kõige puhtaverelisemad ja sügavajuurelisemad meist.

Rangelt võttes on vaid Kalamaja voodi täitsa minu oma. Ülejäänud kas ei kuulu üldse mulle või on jagatud omandus.

Ma tõin selle kunagi 900 krooni eest Pelgulinna mööblimajast. Ametlik nimi on sellel asjal “külalistevoodi”. See on selline kokkupandav ase, mille ämm veeretab kusagilt nurgast välja, kui väimeespoju peaks jääma öö peale.

Ma ise nimetasin seda ikka välivoodiks. No mõtlesin, et tänapäeval on kõik nii mugavaks tehtud ja küllap on ka välivooditel nüüd paksud madratsid. Mitte nii nagu nõukaaegsetel.

Kunagi paar aastat tagasi kutsuti mind sõjaväeõppustele. Ma olen nimelt Vahipataljoni kirjas. Reservohvitseridel soovitati välivoodi kaasa võtta.

Need, kellel see on olemas. Ma siis pakkisin aseme kokku ja veeretasin selle – tal on väiksed rattakesed all – uhkelt Vahipataljoni õuele. Ise vaatasin ja imestasin, kuidas ülejäänud reservistid on puha raudmehed: kellelgi pole voodit kaasas, kõik on valmis nädal aega kõval maapinnal magama.

Põhja-Kõrvemaa laagris selgus aga, et ma pole militaar- ja spordivarustuse arenguga üldse kursis. Tänapäeva välivoodi moodustab väikse kompsukese, mis mahutab peotäie alumiiniumtorusid ja nende peale tõmmatava kanga. Need kokku pannes saadakse mõned kilod kaaluv voodi. Telgikaaslane Ilmar Raag oli sellise ime omanik.

Tuli välja, et ma olin oma “külalistevoodiga” paras naljanumber. Tagantjärele selgus ka, miks hakkasid ühel naissoost kaitseväelasel suunurgad tukslema, kui ta nägi, kuidas ma oma voodit bussi pakiruumi manööverdasin. Ta tundis viisakalt huvi, et mida ma enda arvates sinna metsa tegema lähen ja ega mul juhtumisi ka ühte tugitooli kaasas ole?
Õnneks puutusin ma kokku vaid reservistide ja kaadrikaitseväelastega.
Ajateenijad oleks mind vaadates endal persed otsast naernud.”

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid