Kohtunik Valeri Lõõnik: langetan otsuseid seaduste, mitte rahva soovide järgi
Olete sündinud Venemaal Kirovi oblastis. Kuidas nii?
Vanaisa läks sinna sajandivahetusel, kui eestlased välja rändasid. Seal sündis ema, sündisin mina. Minu sünni järel naasime juurte juurde – Võru rajooni.
Nii et võrukas?
Just.
Kelleks tahtsite lapsepõlves saada?
Pärast sõjaväge sõber soovitas – mine õpi miilitsaks, oled hea rahulik inimene. Töötasingi miilitsas, politseis ligi kolmkümmend aastat. Alustasin Rakveres, aga olin ka Harjumaal. 1987 suunati mind Võrru, kus toonane sõltumatu noortekolonn number üks proovis Ain Saare juhtimisel taasluua Eesti Vabariiki, minnes ajast veidi ette. Et hoida ära võimalikke massirahutusi, suunati mind sinna miilitsaülemaks. Suhtlesin Ain Saarega, saavutasime head suhted, ta jättis ära mitmed miitingud, rahutusi ei toimunud.
See oli habemenoa teral tegutsemine? Hoida nõukogude korda ja samal ajal hoida ka mehi, kes ajasid õiget asja.
Kõige lihtsam, olnuks jah lasta tal miiting korraldada ja siis sanktsioonid kasutusele võtta. Tagajärjed olnuks märksa hullemad. Ain Saar oli ka koostöö meelt. Viha ta ei pea, sai minust aru.
Üleminek miilitsast politseisse tuli teile loomulikult?
Võitlemine kuritegevusega jääb hoolimata riigikorrast samaks. Näiteks 1991 lõpus tulin Lääne-Virusse prefektiks. Kuna politseid oli vähe, oli asutatud kodukaitse, nii-öelda politsei abiväeks. Aga mis tuli välja! Kui hakkasin karistusregistrist nende tausta kontrollima, selgus, et ligi pooled olid varem kriminaalkorras karistatud. Reorganiseerisime koostöös maavanemaga sellise kodukaitse. Kurjategijate peale ei saa kindel olla.
Lisaks reorganiseerisin liikluspolitsei, panin politseinikud kuritegusid avastama. Kui politsei üle võtsin, oli avastamise protsent 40, aasta pärast oli see 60 ja enam, samal ajal kui muu Eesti jäi vanale tasemele. Tegin ka ettepaneku toonane trassipolitsei likvideerida, aga tagantjärele vaadates olin vist oma ajast natukene ees. Kokku jõudsin prefekt olla ligi viis aastat.
Prefekti ametist lahkumine ei olnud vist päris vabatahtlik?
No eks natuke anti märku jah.
Nüüd olete viisteist aastat kohtunik.
Nii politseiniku kui ka kohtunikuna pean tegelema inimestega, nii-öelda kurja juurtega, kes võib-olla on endast mitteolenevatel põhjustel sattunud kuritegelikule teele. Siis tuleb neid aidata, leida õige otsus, et tal ei tekiks viha ühiskonna vastu. Et inimene saaks aru, mille ta toime pani, et temast kasvaks korralik inimene.
Viha ühiskonna vastu ei teki, aga äkki tekib viha inimese vastu, kes karistuse määras?
Olen ikka püüdnud karistusi mõista vastavalt toimepandud kuriteo raskusele, aga ka arvestades isiksust. Igas inimeses on midagi positiivset. Seda kaaludes otsustan karistamise.
On tulnud ette, et mõistate kellegi süüdi ja hiljem tullakse selle ees tänama?
Hiljaaegu sain neli aastat tagasi grupiviisilises röövimise eest süüdimõistetult kirja. Siis inimene end süüdi ei tunnistanud, mõistsin talle siiski vangistuse. Nüüd tuli kiri, kus ta tunnistas end süüdi, palus vabandust, et raskendas kohtu tööd. Ta lisas, et ta kahetseb toimepandut.
On see haruldane juhtum?
Jah, esimest korda.
Teeb südame soojaks?
Miks ta ei tee! Loodan, et vabanemise järel see inimene rohkem kuritegusid toime ei pane. Üks juhus veel! Tulin kauplusest, üks inimene hüüdis, härra kohtunik! Ja ütles, et ma olin ta õigeks mõistnud ema tapmise süüdistuses. Ütles, et ei unusta surmatunnini mind ja minu õiglast otsust.
Kui suur on üldse kohtuniku mänguruum?
Mänguruumi ei ole. Kohtunik peab lähtuma süüdistusest. Karistuse mõistmisel saab otsustada, mis ampluaas karistus määrata, arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid oma siseveendumuse järgi.
Siseveendumus on siis ikkagi subjektiivne?
Aga see tekib kohtuistungil kuuldu – nähtu alusel, tunnistusmaterjali alusel. Ja kui tõendid langevad ära, tuleb teha õigeksmõistev otsus. Pealegi ütleb seadus, et kõik kahtlused tuleb otsustada kahtlustatava kasuks.
Tuleb ka ette, et tõendid kukuvad ära?
Tihti ei tule, aga teinekord ikka. Kui ma leian, et ei ole piisavalt tõendeid, tuleb inimene õigeks mõista.
On õigeksmõistva otsuse järel helgem-kergem tunne koju minna?
Ma nii pole kunagi mõelnud. Ma tunnen head meelt, kui tean, et olen õiglase otsuse teinud.
Kui kohtuasi saadetakse ringkonnakohtust tagasi, kas siis tunnete end praagitootjana?
Materjalide hulk võib olla nii suur, et midagi võib lihtsalt kahe silma vahele jääda. Aastas langetan umbes sada kaheksakümmend otsust kriminaalasjades, seega otsus–poolteist päevas.
Mille järgi saate aru, et inimene valetab?
Psühholoogia on tähtis. Käitumisest on näha.
Peaksime me hakkama kohtus valedetektoreid kasutama, et näha, kas inimene valetab?
Seda võib teha televiisoris. Kui meil pole süüstavaid tõendeid, siis detektor ei aita.
Teinekord võib mõni kohtuotsus minna karjuvasse vastuollu rahva õiglustundega. Olen mõelnud, et äkki peaks Eestis olema vandekohtud nagu Ameerikas?
Piisab esimeses astmes ühest kohtunikust, lisaks vajaduse korral ka rahvakohtunikest. Edasi teises, kolmandas astmes arutatakse asju kolme või enama kohtuniku poolt. Sellest piisab küll.
Kui sõltumatuna tunnete end kohtunikuna?
Ma pole kunagi kuulnud, et kellelegi oleks helistatud, et tee otsus nii- või naapidi.
Olgu, otse ei helistata. Aga elame ju meediaväljas ja seal võib mõne otsuse eel olla surve väga suur, et langetaksite mingi kindla otsuse.
Maadevahetuse puhul oli mul ikka suur surve esimesest kohtupäevast peale kuklas. Aga see, et ma peaks langetama vastavalt rahva soovile mingi otsuse, see ei käi mu veendumuste juurde. Ma ei saa minna vastuollu endaga. Saan otsuse langetada ikkagi vastavalt materjalile, mis kaante vahele kogutud. Maadevahetusel oli 40 000 lehte kaante vahel. Kohtuistungitel koguti kuus ja pool tuhat lisaks. Siis ma pidin kolme kuuga pärast viimast sõna otsuse langetama.
Öösiti oli maadevahetus ka mõtetes, nägin seda unes. Aga ma endaga vastuollu ei läinud, tegin otsuse vastavalt kogutud materjalile. Teinekord öösel ärkasin, tuli mõni mõte seoses protsessiga, näete, siin on terve pakk pabereid, mis ma öösel kirja pannud.
Kuidas see protsess teile sattus?
Sisuliselt otsustas selle arvuti, mis on meil seda tööd teinud juba kümme aastat.
On surve nüüd lahtunud?
Täna ma survet ei tunne. Aga kolm kuud otsuse jaoks – aeg oli liiga lühike, 46 000 lehte, 193 toimikut … See pole „Kolme musketäri” lugemine. Töö sai tehtud, olen otsuse teinud vastavalt südametunnistusele. On täiesti loomulik, et prokuratuur esitas apellatsiooni. Teistpidi talitades oleks kaitsjad selle teinud. Et asi läheb teise etappi, on täiesti normaalne.
Läheb see protsess ajalukku?
See on sajandi protsess. Milline kogus materjali, prominentidest kohtualused. Ju andsin oma kohtuotsusega mingi tõuke jälitustegevuse sisu lahtimõtestamiseks. Aga loetagu otsust, mida on 152 lehekülge.
Maadevahetuse protsess – millal ja kuidas see jätkub?
Enne jaanipäeva Harju maakohtule oma edasikaebamissoovist kirjalikult teatanud prokurörid vihuvad praegu apellatsiooni kirjutada. Seejärel otsustab Tallinna ringkonnakohus, millal hakatakse seda teises kohtuastmes arutama.
Apellatsioon peab olema edastatud 4. juuliks. Juhtivprokurör Heili Sepa sõnul saab avalikkus selle sisu näha pärast kohtule edastamist ehk tõenäoliselt alles sügisel.
„Lühikese ja üldise kommentaari annab prokuratuur siiski juba siis, kui kaebuse esitame,” kinnitas Sepp. „Mingisugusel hetkel saab apellatsiooni kui dokumendiga kindlasti tutvuda, kõige varem siis, kui selle teesid on avalikul kohtuistungil kõlanud.”
See, kas mingid teesid avalikul kohtuistungil tegelikult ka kõlavad, on muidugi omaette küsimus – see sõltub nüüd osapoolte taotlustest (või kohtunikest), kas on vaja kohtusaalis uuesti ka rääkida või piirdutakse kirjaliku menetlusega.
Teod aeguvad 2016 ja 2021
On võimalik, et ringkonnakohus hakkab ka ise tõendeid vahetult uurima, aga samahästi võib kohus hinnata ainult Valeri Lõõniku kokkukirjutatud kohtuotsust ja seal kirjeldatud tõendeid.
„Mida käesoleval juhul tegema hakatakse, on kaugelt vara öelda,” nentis juhtivprokurör, kelle sõnul on teatud juhtudel põhimõtteliselt võimalik, et osapooled saavad esitada ka täiesti uusi tõendeid.
Ja kui juhtub nii, et otsus saadetakse tagasi maakohtusse arutamiseks, peab hakkama mõtlema nii aegumistähtaegadele kui ka terminile „mõistlik menetluse aeg”.
E.L.L. Kinnisvara, Einar Vettuse ja Ester Tuiksoo teod aeguvad Sepa sõnul 2016 (5+5 ehk 10 aastat viimasest teost), teistel 2021 (10+5 aastat). Mõistlik menetlusaeg, mille pikkus seaduses küll otsesõnu määratletud pole, võib olla tulenevalt osapoolte käitumisest ja kohtupraktikast ka lühem.
Lauri Tankler
