Homme: Ekspressi ajakirjanik jäi Iisraelis raketirünnaku alla

Läinud nädala kolmapäev. Kella 14-15 paiku sõidan Iisraeli armee pressiteenistujaga (selles ametis on ainult naised) läänerannikul asuvasse sõjaväebaasi. Palestiinlaste kontrollitavast Gaza sektorist napilt kilomeetri kaugusel asuvas baasis peab kohe algama päästeõppus.

Ent baasis on elu seisma pandud – 10 minutit varem kukkus lähedusse Gazast tulistatud rakett ja nüüd on kõik režiimis, et “kui kohe tuleb veel, siis paneme varjenditesse jooksu”.
Baasis saan jutule ühe ajateenijaga. Noor Saksamaalt tulnud juut, kelle emal on tehnoloogiafirma, räägib, kui väga ta Iisraeli armastab. Jalutame riviplatsil, kui järsku kostub valjuhäälditest heebreakeelne naishääl nagu mõne lennujaama teadustaja oma. Kõik pistavad, automaadid kaenlas, punuma suure betoonist pommivarjendi suunas.
Varjendisse tormab lisaks mulle umbes 30 noort sõdurit, nii mehi kui naisi. Selgub, et see oli samal päeval juba mitmes “häire B”, mis tähendab üldist ja ebamäärast raketirünnaku ohtu. Ootan kärgatust, aga seda ei kostu.
Selline kogemus paneb mul südame kiiremini põksuma, ainult mitte israellastel. Aeg-ajalt lendavad raketid näivad neile sama tavalised nagu hambapesu.
Sõdurid istuvad maha, toetavad relvad ja seljad seina vastu ning haaravad taskust nutitelefonid. Kes sukeldub Facebooki, kes Youtube'i, kes mängib mingit mängu. Käib tuim aja surnuks löömine ja niisama lõõpimine, mõni üritab väikest lisauinakut.
Umbes veerand tunni pärast on õhk puhas. Varjendi nurga taga saan jutule 19aastase naissõduriga, kes räägib, kuidas ta linnas korda luues palestiinlastest noorukite kivirahe alla jäi. Järsku panevad kõik taas varjendi poole jooksu. “Inside, inside!” hõikab naishääl.
Selgub, et see oli “häire A” - rakett on päris kindlasti juba õhus.

MOODSAD KOMBED: Pommivarjendis hakkasid Iisraeli sõdurid kohe Facebooki või Youtube'i uurima.