Eesti James Bond päästis sõja ajal sadu inimesi. In Memoriam Heldur Tõnisson

Riigivanem Jaan Tõnissoni poeg Heldur (1912-2014) võitles Teises maailmasõjas USA salaagendina nii Hitleri kui ka Stalini vastu.

Kevadel 1943 tegi noor advokaat Heldur Tõnisson elu tähtsaima valiku. 30aastane mees otsustas Eestist põgeneda.

Veebruaris oli Saksa vägede ülemjuhatus avalikult tunnistanud, et Stalingradis sissepiiratud armeed ei õnnestu päästa. See tähendas Adolf Hitleri esimest suurt kaotust.

Kuigi rinne jäi Eestist veel kaugele, pidas noor Tõnisson mõistlikuks kodumaalt lahkuda. Koos kümmekonna kaaslasega sõitis ta paadiga Soome. Edasi viis tee Rootsi.

Seejärel põgenesid üle lahe Tõnissoni omaksed. Esmalt naine ja poeg, siis ema ja vennapoeg, lõpuks kaks õde, õemees, vanaema ja tädi.

Rootsi ei jõudnud vaid isa Jaan, kelle nõukogude salapolitsei NKVD vahistas 1940. aasta lõpul. Endise riigivanema ja Postimehe väljaandja saatus on siiani teadmata. Ilmselt ta hukati.

Kuidas aga pääses sõjakeerisest ülejäänud pere?

X-2 otsib Saksa luure agente

Vastus kuulsa Eesti perekonna pääsemise mõistatusele asub USA rahvusarhiivis. Dokumentidest selgub, et Heldur Tõnisson astus 1943. aastal Rootsis Ameerika luureorganisatsiooni OSS (CIA eelkäija) teenistusse.

OSSi heaks tegutses Stockholmis sadakond inimest. Neutraalse riigina pakkus Rootsi rohkelt võimalusi Saksamaa, aga ka Nõukogude Liidu järel luuramiseks.

Stockholmi residentuuri juhtis Wilho Tikander, soome päritolu Chicago advokaat. Ta hindas noort eestlast väga kõrgelt.

Tõnissoni ülesanne oli koguda ja analüüsida infot sakslaste tegevuse kohta Eestis. Oma tööga sai ta hiilgavalt hakkama, hankides lisaks palju teavet Saksamaal asuvatelt allikatelt.

Ka tegi Tõnisson koostööd OSSi vastuluureüksusega X-2. Ta paljastas mitu Saksa luure agenti, aga ka Balti kvislingeid – nii nimetasid jänkid sakslastega koostööd tegevaid baltlasi.

Muu hulgas muretses Tõnisson OSSile märkimisväärse koguse Nõukogude rublasid. Tõenäoliselt läks neid tarvis agentidel, keda saadeti punaste tagalasse.

OSSi silmapaistvaimaks operatsiooniks sai inimeste päästmine. Saksamaa poolt okupeeritud aladelt tuli tuua ära need, kelle elu oli otseselt ohus. Eeskätt juudid ja natsivõimuga opositsiooniline rahvuslik eliit.

Iga Balti riigi tarvis lõi OSS oma päästetiimid. Luureagendi juhitavasse rühma kuulus kümmekond meest. Põgenike transpordiks kasutati USA valitsuse raha eest ostetud kiirpaate ja kalalaevu.
Ülevedu muutus nii massiliseks, et rootslased hakkasid rääkima Balti merel tegutsevast USA laevastikust. Kõik toimus Rootsi võimude heakskiidul, kes lubasid kasutada sõjalise tähtsusega Gotlandi saart. Seal seati sisse vahebaas, kus põgenikke vastu võeti ja üle kuulati.

Suurem inimeste ülevedu kestis 22. septembrini 1944, mil Punaarmee hõivas Tallinna. Päästeoperatsiooni juhi Iver Olseni raporti kohaselt jõudis OSSi otsesel abil Rootsi 1200 inimest ja kaude vähemalt teist sama palju. Ettevõtmine läks ameeriklastele maksma 50 000 dollarit ja selle käigus kaotas elu või langes vangi kaheksa agenti.

Kõiki hädasolijaid päästa ei õnnestunud. Juudid kartsid, et tegu on hoopis sakslaste vandenõuga nende tapmiseks ja laevale ei läinud. Nende hulgas oli 300 tšehhi ja prantsuse juuditari, kes viibisid Tallinnas Saksa sõjaväe sundprostituutidena.

OSSi ajaloo uurija Carl Gustav Finstrom tõstab esile üht mereretke, mille käigus toodi Eestist ära 275 inimest. Neist pooled olid naised ja lapsed. Kuigi Saksa allveelaevad avasid põgenike pihta korduvalt tule, jõudsid kaks kiirpaati õnnelikult Rootsi.

Tõnisson oli ülevedudega otseselt seotud. Ta haldas nii selleks vajalikke mootorpaate kui ka Stockholmi saarestikus asuvat väikesaart.

1960. aastal meenutas Tikander, et tema eestlasest kaastöötaja hinnangul toimetati Rootsi üle 7000 inimese. Kaastöötaja nime ta ei maininud, aga see võis olla Tõnisson.
Nimelt esitas Tikander 1. juunil 1945 Tõnissoni autasustamiseks OSSi aukirjaga (Certificate of Merit). Tikander kiitis eestlase püsivust, initsiatiivi ja vaprust.

“See aukiri oli kõrgeim tunnustus, mida sai Tõnissoni-sugusele tsiviilisikule anda,” selgitab Finstrom.

Teisele maailmasõjale järgnes külm sõda Nõukogude Liidu ja lääneriikide vahel.

Tõnisson lõi selles aktiivselt kaasa. Oktoobris 1945 arutas ta ameeriklastega, kas saata Eestisse salakuulajaid.

Ta suhtles viie-kuue noormehega, kes soovisid naasta Eestisse isiklikel põhjustel. Raadiosidealase väljaõppega poisid olid valmis koguma infot ja seda Läände edastama.

Agentide Eestisse viimiseks vajalik paat oli Tõnissonil olemas. Alus kuulus mitmele Eesti kirikule. Seda oli ennegi salaoperatsioonideks kasutatud.

Ameeriklased oleks maksnud kinni reisiks vajaliku kütuse ning andnud agentidele taskuraha riiete ja kingituste ostmiseks. Samas tahtsid jänkid oma osalust varjata. Nad oleks ajanud asju ainult Tõnissoniga, kes oleks omakorda lävinud Eestisse saadetavatest agentidest vaid ühega.

“Seega paistab, et me võime täielikult sellest afäärist kõrvale jääda,” on kirjas 26. oktoobril 1945 koostatud salajases dokumendis.

Samal päeval valmis jänkidel plaan Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) liikmete luuretegevusse kaasamiseks.

Jaan Tõnisson oli EÜSi auliige. Ka Heldur kuulus samasse seltsi.

Jänkid rajasid oma plaani tõigale, et mitmed 1941. aastal Punaarmeesse mobiliseeritud EÜSi liikmed olid Eestis tagasi. Töö Nõukogude sõjaväes ja tsiviilametites tegi neist huvipakkuvad infoallikad.

Kõne all oli ka suhtlus mõne Eesti kompartei juhi perekonnaliikmetega. Viimastelt loodeti saada teavet bolševike edasiste plaanide kohta.

Kokkuvõttes pidi Eestist saama Ameerika luure kindel tugipost. Info hankimisel loodeti saada kasu ka mobiliseeritutest ja küüditatutest, keda viibis üle Nõukogude Liidu. Unistuste unistuseks oli saata Eestist Venemaale eriülesannetega agente.

Lennukad plaanid ei läinud täide. Enamik Eestisse ja Ida-Euroopasse saadetud agente jäi peagi vahele, hukkus kinnivõtmisel või anti kohtu alla ja lasti maha.

Tõnissoni tegevus ei jäänud nõukogude poolele saladuseks. Tallinnas 1983. aastal ilmunud propaganda­raa­mat “Piinlikud lood” ei nimeta teda mitte USA, vaid hoopis Inglise luure kaastöötajaks. Vahest oli ta ka seda?

Ekspressi käsutuses olevatest dokumentidest ei selgu, millal Tõnissoni koostöö ameeriklastega lõppes. Ta ise on kõigest sellest juba 70 aastat vaikinud.

25. juunil Šveitsis oma saja aasta juubelit pidanud meest võib julgelt pidada Eesti James Bondiks. Samas võib teda pidada ka Eesti Raoul Wallenbergiks. Rootsi ühe nimekaima dünastia esindaja päästis 1940ndatel Ida-Euroopast tuhandeid perekondi.

Artikli kirjutamisele aitasid kaasa USA rahvusarhiivi töötajad, endine sõjaväeatašee Carl Gustav Finstrom (uurib OSSi tegevust Skandinaavias) ja Susanne Berger (uurib Raoul Wallenbergi kadumist).

“Heldur ei ole sellest rääkinud”
Intervjuu Heldur Tõnissoni Rootsis elava vennapoja Tõnis Tõnissoniga (79).

Mida teate oma onu sidemetest USA luurega?
Onu pole sellest rääkinud. Ta on küll jutustanud, kuidas ta Eestist põgenikke ära tõi. Tal oli Stockholmis väike kaljune skäär, kuhu ta paadi kinnitas. Laeva jaoks vajalikku bensiini oli tollal raske saada ja ta hankis seda Rumeenia saatkonna autojuhilt. Ma olen mõelnud, et mootorpaat on siiski kallis asi ühele põgenikule. Kusagilt pidi see raha tulema. 1940ndate lõpul sai onu ennast vaevalt ära elatada. Raha tal absoluutselt ei olnud.

Kui palju inimesi võis onu Eestist päästa?
Meie paadis oli 20 inimest, neist suur osa Saksa sõjaväkke võtmisest kõrvale hoidvad eesti poisid. Algul viidi meid veoautoga Tallinnast välja ja siis ­öösel paadi peale. Aga see reis ei olnud minu teada onu korraldatud. 7000 on tohutu arv, et nii palju inimesi sakslaste nina alt ära tuua. Ma usun, et onu võis tuua mõnisada inimest.

Kuidas onul praegu läheb?
Kohtusime esmaspäeval Šveitsis onu 100. sünnipäeval. Ta enam ei kuule ja räägib väga vaevaliselt, aga tema mõistus paistab olevat täitsa okei.

Lugu ilmus esmakordselt 29.juunil 2012