Megadeth - like mega!
It’s like death... only, like, mega.
- Dave Mustaine
Pagan, ma juba nägin selle loo pealkirja vaimusilmas: “Megasurm Juunis”. Minu enda väike minituur mööda Tallinna kontserdipaiku. Kõigepealt Death in June Von Krahlis ja otsa Megadeth Rockcafe’s. Alustada neofolgi mõtliku tininaga ja sinna otsa kütta poolteist tundi bändi, kelle järgi mulle kunagi sai mõistetavaks termin speed metal.
Aga ei, ajad kattusid täpselt. Saatuse tahtel ja havi käsul jagunes selles ilusas suveöös Tallinna musafriikide seltskond kaheks. Intelligentsema (ja selgelt parema) muusikamaitsega inimesed valisid folgi, mina aga mõistsin, et siin ei aita ka teleport ja vaja oleks kloonimist – tuli sammud seada oma lapsepõlve superkangelaste radadele.
Kunagi oli mul poisikesena Megadethi seljaembleem (hästi kole), kus peal nende vapiloom luukerepeaga Vic Rattlehead, seljas arstikittel. All kiri “Killing is my business”. Inglise erikallakuga koolis sõnumi deshifreerimine ilmselt probleeme ei tekitanud, aga sõnumi osas võis olla igasuguseid seisukohti. Loodetavasti arvati, et ma tahan tulevikus arstiks saada. Koledast embleemist sai igatahes identiteedi osa ja mõnes mõttes pole see bänd mind seetõttu päriselt kunagi maha jätnud.
Nagu veel piisavalt meelelahutust ette pakkuda poleks olnud, langes samale õhtule ka EM-i poolfinaal kahe natsiriigi Saksamaa ja Itaalia vahel. H&M nagu öeldakse, ehk Hitler ja Mussolini.
Kõige selle valguses, ja kaks suve tagasi pehmelt öeldes pekki läinud Megadethi Haapsalu linnusekontserdi järelvoolus ei osanudki midagi oodata. Mastodon oli nädal enne mänginud üliprofilt ja tehniliselt, aga samas üsna ilma omapoolse emotsionaalse panuseta maha ühe pooleteisttunnise mammutkontserdi. Karta oli, et elus kõike näinud megastaarid ei tee talupoegadele natukese tsirkuse tegemisest suuremat numbrit ja võtavad asja külma kõhuga. Et üsna ükskõik või nii.
Rahvast oli õnneks täismaja kohale tulnud, vähemalt tundus, ja tõelise staari kombel lasti ennast ikka paarkümmend minutit oodata. Üldse oli häälestus enne laivi üsna selline... et tegemist on mingite primadonnadega. Sellest, et Mustaine on paras bitch, räägitakse legende ja eks see lõi teatud häälestuse. Luristasin õlut ja ütlesin iseendale, et “olen pärast vähemalt selle bändi ära näinud oma elus”.
Mis aga juhtus järgneva pooleteise tunni jooksul, seda on üsna raske kirjeldada. Täismaja kisale vastu astuv thrash-nelik hakkas kohe mängima, alustuseks prooviks paar lugu uuemate plaatide pealt (“Never Dead” ja “Head Crusher”). Need kaks lugu oli nagu poksimatshi algus. Meie piidlesime neid ja nemad meid. Vaikne togimine, aga ei ühtki päris lööki. Kolmandaks aga omaaegne hitt “Hangar 18” ja kõik jooksis paika. Neil sulasid justkui liikmed lahti ja mingi vabadus tuli sisse.
Järgnevas sõnavõtus saigi see kuulus Õllesummeriga samal ajal toimunud Haapsalu kontsert ära mainitud, kus Mustaine’i sõnul oli “laval neli inimest ja lava ees samuti neli”. Ta vastas sõnades mulle samaga, et ei teadnud üldse midagi arvata, aga kui kisa tahtis majal katuse pealt ära viia, tunnistas ta avalikult laval, et oli eestlasi alahinnanud. Ahjaa, ja ilus loodus pidi meil ka olema.
Ääremärkusena olgu öeldud, et Megadeth on oma katkiste teksade, T-särkide ja teksatagide juurest jõudnud viimasel ajal veid rafineerituma välimuse juurde. Mustaine’il oli seljas valge triiksärk, teistel mustad. Mõned mõttes kehastavad nad neidsamu Goldman Sachsi kretiine, kelle vastu on suuresti suunatud nende kriitika teravik. Korporatiivseid shaker-makereid, spinnijaid ja muid ahve.
Aga kõige olulisem on, et juba mõnd aega on tagasi bändi üks kunagisi põhiliikmeid bassimees Dave Ellefson, nii et nüüd on jälle hea vaadata, kuidas kahekesi rokivad Dave ja Dave. Ellefsonil oli selgelt hoog sees, hea tõestus sellest, et ka hevimeestel on õigus laval naeratada. Mustaine’i kehakeel oli naljakas segu vananevast nais-ooperidiivast oma feministlike zhestidega, miksitud Muppetsite kahe toriseja vanamehe Statleri & Waldorfi veidi vimmas selja ja vimmas olekuga. Kokku vastupandamatult karismaatiline isiksus, kes justkui sundis laval ennast vaatama. Ja kui oli vaja moshida, siis punaste lokkide kuhi hakkas väga kiirelt üles-alla käima. Mõtlesin omasoodu, kui vana ta olla võiks (olgu ääremärkusena öeldud, et 51), aga järgmisel hetkel kaotas see täielikult tähtsuse.
Vahepeal tuli sisse teade kõrgemalt – Itaalia on Saksamaa vastu 1:0 ette läinud. Krauts, zu hause!
Deivide vahel valitses omavaheline sõnatu kokkulepe, et lava ees laamendada ja rahvale show’d teha lastakse põhiliselt uuemal kidramehel Chris Broderickil. Ise võtsid nad asja rahulikumalt. Põhiosa soolodest jäi ka noorema mehe kanda.
Järgmisteks üllataval kombel “Trust” ja “She-Wolf” mõlemad plaadilt “Cryptic Writings”, bändi häbiperioodist 90ndatest aastatest, mil Megadeth liitus põhjamineva laeva ülejäänud reisijate, ehk kogu metal-skenega, kes pärast Nirvana poolt implementeeritud uusrealismi ei osanud midagi oma kollipiltidega plaatidega enam peale hakata. Järgnevatest kõrghetkedest meenuvad küte “Poison Was The Cure” (ma pane selleks need loonimed siia, et huvi korral saab igaüks oma Youtube’ile hääled sisse lüüa, kliki linki) ja põhimõtteliselt nende bluusilugu “Sweating Bullets”.
Vaatasin “A Tout le Monde’i” ajal õhku kerkivaid välgumihkleid ja mõtlesin, et see zhest on vist küll jäänud kuskile 80ndatesse. Mida see siis sümboliseerima peaks, minu väikest hingeleegikest või? Kas Scorpionsi “muutuste tuul” seda välgumihklit igaveseks surnuks ei puhunud? Vähem oli seekord õnneks pildistamist ja filmimist. Sellest bändist on internetis vagunite kaupa laivide fotosid ja värisevaid videoid. A ju vist on ikkagi inimlik see vajadus kogemus personifitseerida - teha omaenda väikeste valgete kätega täpselt samasugune pilt, et tõestada endale ja teistele: ma olin seal.
Märksa huvitavam sõnavõtt järgnes Mustaine’ilt aga seejärel. “Üht ma võin öelda, et meie president on asshole”, kõlas lavalt tema lause pea vaikivale saalile. Mõtlesin, et misasja, Bushi on ju alati dissitud, aga siis meenus, et tegelikult on Barack Obama juba ammu president ju ja asi omandas kohe märksa kaalukama tähenduse. Obama vastu pole keegi väga avalikult seni astuda tahtnud, Mustaine aga süüdistas teda Mehhiko narkokartellidele relvade müümises. “Mul on küll olnud tegemist narkootikumidega, aga relvi ma pole proovinud kellelegi müüa”, lõpetas ta ja otsa lugu “Guns, Drugs & Money”.
Itaalia on Saksa vastu 2:0 ette läinud. Saksa-fännist sõber kratsib pead. Ise mõtlen, kuidas saab ükski eestlane Saksa fänn olla? What about 600 aastat orjapõlve, mis igal laulupeol vokaalsel kuju välja käiakse? Olete kunagi kohanud iirlast, kes on Inglismaa poolt? Mina samuti mitte. Aga miskipärast saksameelsus on aktsepteeritav. Orjad põlvitavad ise edasi, pole vaja sundidagi.
Mis aga kogu sellel meeliavardaval Megadethi kontserdil ehk kõige rohkem korda läks (nii publikule kui neile laval ilmselt) oli see, kuidas see inimmass laulis kollektiivselt kaasa hittide sõnu, kui lõpus tulid “Symphony of Destruction” ja “Peace Sells”. Tükk aega pole nii head laivi näinud, kus bänd annab endast kõik ja rahvas samuti. Sünergia või midagi sellist. Kui staadionibänd otsustab klubilaivi anda, võib vahel juhtuda imetabaseid asju.
Iron Maideni laulja Bruce Dickinson on öelnud, et hea kontserdi puhul suudab ta Doningtoni staadioni suuruse rahvamassi laivi lõpuks klubisuuruseks suruda, ehk siis tekitada ka kõige tagumiste ridade inimestele tunde, et ta on nende kõrval ja laulab täpselt neile. Rock Cafe’s tekkis sarnane tunne. Lihtsalt väike seltskond sõpru on kokku tulnud, junõu. Mõned Ameerikast.
