Juudid põlgavad ajateenistusest hoidujaid
Eestis elab mehi, kelle jaoks ajateenistus ei tähenda muud kui tüütut kohustust oma isiklik elu mõneks ajaks seisma jätta. Aga Iisraelis on asi lihtne: kui sa ei soovi minna armeesse, oled sisuliselt luuser, ei saa naljalt head töökohta ega leia elukaaslastki.
Iisraeli televisioonis näidati hiljuti reklaami, kus kolm äsja ajateenistusest tulnud noort meest veedavad lõbusalt aega koos Rootsi tütarlastega. "Kus sina aega teenisid?" küsib üks näitsik ühelt noormehelt. "Mina olin õhuväe piloot." "Oi kui lahe!" "Aga sina?" pärib teine neiu teiselt noormehelt. "Mina olin Golani kõrgendikel." "Vau, tubli mees!"
Kolmandalt mehelt küsivad näitsikud tema armeekogemuse kohta. Tema lööb aga silmad maha ja vaikib.
"Ära ole selline (hale) tüüp, tule armeesse!" kõlab seejärel üleskutse.
Iisrael istuks justkui suure muskli ja laskemoonahunniku otsas. Iisraeli kaitsevägi (IDF) on väga võimas sõjaline jõud. Loodud Eestist poole pisema territooriumi ja seal elava ligi kaheksa miljoni inimese kaitseks. Hinnatakse, et Iisraeli relvajõududesse kuulub paarsada tuhat ajateenijat ja umbes pool miljonit reservisti, kelle käsutuses on hulk kodumaiseid relvi, alates Eestiski tuttavatest Galil-automaatidest ja Merklava tankidest, lõpetades Iisraeli enda raketikaitsekilbiga Iron Dome. Lisaks keemilised, bioloogilised relvad ja isegi tuumarelv, millest IDFis keegi ei räägi.
Esiletõstmist väärib veel üks relv - inforelv. Tel Avivis tegutseb IDFi uue meedia üksus, kelle eesmärk on anda vaenlasele "vasturünnak" Facebookis ja Twitteris.
Iisraeli armeel on põhimõte, et riik ei saa endale lubada kaotust üheski sõjas. Siiani on sõjad ainult võidetud.
Tänu propagandale ja edule on Iisraeli kaitsevägi kodumaal väga populaarne, senistes lahingutes hästi kokku töötanud, kuid hierarhiliselt lõtv organisatsioon. Iisraeli sõdurid väidavad, et võivad oma komandöri piltlikult öeldes "välja vilistada", kui ta pole ülesannete kõrgusel. Ülemustele vastu vaidlemine on pigem soovitatav, kuid seda mitte lahinguolukorras. Iisraeli armees on põhimõtteliselt kõik võrdsed, ole sa juut, etiooplane, beduiin või isegi araablane.
Eriõigused on ainult geidel, kes saavad üksi duši all käia.
Sajad tuhanded ajateenijad kutsutakse armeesse väga erilise ajateenistuse mudeli kaudu, mille sarnast pole üheski riigis. Mehed peavad teenima kolm, naised kaks aastat.
Teenistusest vabastatakse füüsilistel põhjustel (näiteks tervis on vilets või on tegu vigasega), vabad on ka abielus või lastega naised. Kui mees abiellub ning saab isaks, peab ta ikkagi riiki teenima, saades boonusena kõrgemat sõduritasu.
Ajateenistusest vabad on ka usklikud: ultraortodokssed juudi mehed, kui nad õpivad, ning naised, kui nad on nõus teenistuse asemel üldkasulikku tööd tegema.
Noorte seas on ajateenistus ülimalt popp, nagu emapiimaga sisse söödetud.
"Mul polnud noore tüdrukuna mingit kahtlustki, et kui saan 18, tulen teenima," ütleb 20aastane Dafne Zipkin. Ta teenib Jeruusalemmas pressiteenistujana, jagades infot IDFi operatsioonide kohta Põhja-Ameerika meediale. Zipkin ei sündinud Iisraelis, mistõttu polnud tal kohustust aega teenida. Aga ta tahab väga midagi riigile anda. Kätekõverdused ja relva puhastamine, mis sõduri baaskursuse juurde käivad, Zipkinit ei häiri. Kaks aastat teenistust on tema arvates isegi lühike aeg.
"Kõigest kaks aastat! Küll ma jõuan ülikooli minna. Võib-olla jätkan avalike suhete alal."
Iga plikatirts või poisiklutt teab juba umbes kuueselt, et peab minema armeesse. Sõjaväelased käivad koolides reklaami tegemas. Kõigi koolilaste õppekavva kuulub Surnumere läänerannikul asuva Masada kindluse külastamine. See on juutide rahvusliku ühtsuse sümbol, iidne kants, kust osutati vastupanu roomlastele. Seejuures on õpilasgruppe saatvad õpetajad relvastatud. Relvi näeb Iisraelis üsna palju ka linnatänavatel.
Naised võivad Iisraeli armees vabalt võitlusüksustes teenida. Iisrael on ainuke riik maailmas, kes saadab naisi tulejoonele. Reservi arvatud käivad kuni 50. eluaastani peaaegu igal aastal õppekogunemistel, mis tavaliselt kestavad vähemalt kuu aega! Nii võib kokku arvestada, et iga juut on oma elu jooksul kaitseväega seotud kokku vähemalt viis aastat.
Kui Eestis on kaitsevägi eelkõige distsipliini ja mehelikkuse kool, siis
Iisraelis võib seda võrrelda isegi ülikooliga. Tel Avivi lähistel õhubaasis teenib aega noormees Tal. Ta on piloot, kes teeb kaameratega varustatud väikelennukitega Iisraeli piirialadel vaatluslende. Ajateenistuses lendamist õppides tudeeris ta paralleelselt riigi kulul Ben Gurioni ülikoolis - ülikooliõpingud olid osa sõjaväeteenistusest.
Tal ütleb, et ta ei jõudnud sõjaväkke minekut ära oodata. "Tegelikult see riik ju armeel rajanebki," ütleb ta. Oma teenistust IDFis kavatseb Tal veel pikendada kuni üheksa aastat!
Iisraelis esitavad firmad tööpakkumistes kandidaatidele tavaliselt soovi, et nood on teeninud mõnes konkreetses armeeüksuses. Näiteks luurajana või piloodina. Kui tegu pole just mõne kohvikupidajaga, eelistavad tööandjad alati ajateenistuses käinuid. Eriti avalikus sektoris ja juhtivatel ametikohtadel.
Armeest kõrvale hoidjad pannakse vangi. Aga see ei olegi kõige hullem, mis nendega juhtuda võib. Kes ajateenistusse ei lähe, on ühiskonna heidikud, "muidusööjad". Üks muusik, kes ei soovinud ajateenistusse minna, laulis hiljem tühjadele saalidele. Iisraeli neiud räägivad, et nad keelduvad minemast kohtingule noormehega, kes ei soovi ajateenistusse minna, kuigi peaks. Milline lontrus!
2007. aastal tekitas elevust kohalik pesumodell Bar Refaeli. Et oliivikarva sõdurimundri selga tõmbamisest pääseda, abiellus ta oma sõbraga ning hiljem lahutas temast. Kuulsustel lihtsalt olevat "teised vajadused ja huvid". Naine sai suure sõimu ja viha osaliseks ning otsustas end rehabiliteerida, külastades haavatud sõdureid.
Aga tegelikult on naistel tõesti teised huvid: ilusad kleidid, platvormkingad, meik ja aksessuaarid. Rony Chanoch ja Karin Karmeli on kaks varajastes kahekümnendates neiut, kes õpivad Iisraeli lõunaosas Leskovi ohvitseride akadeemias. Sügisel lõpeb neil kaheaastane ajateenistus.
Rony ja Karin on esmapilgul nagu tüüpilised Viru keskuses aega surnuks löövad plikatirtsud. Tegelikult aga laskeinstruktorid, kes koolitavad sõdureid ja tunnevad vähemalt kümmet eri relva sama hästi kui oma taskuid.
Rony ütleb, et tema vaieldamatu lemmik on Iisraeli automaat Negev: "Väike, aga võimas, lõbus on lasta sellega." Tüdrukud on isegi treeninud külalisi Saksa armeest - võib ette kujutada, kui suureks läksid germaani seersantide silmad, kui klassi ette astusid kaks õrna tütarlast!
Rony ütleb, et tema jaoks on ajateenistus töö. "Kui koolist poppi teed, alaneb hinne. Aga kui ajateenistusse ei tule, pannakse vangi! See on minu väike panus oma riigi heaks. Iisraeli-suguse riigi eksisteerimine pole sugugi enesestmõistetav."
Karin lisab, et tema tahtis armeesse tulles teha asju, mida ta kunagi hiljem tõenäoliselt ei tee. "See on vähim, mida ma oma riigi heaks teha saan."
Naisterahvastele on baasides selged reeglid: lubatud on natuke ehteid ja kerge meik, juuksed peavad olema patsis, aga mitte hobusesabas. Vorm on kohustuslik, muidu võib sõjaväepolitsei karistada.
Aga nädalavahetusel saavad karmidest militantidest roosapõsksed neiud. "Siis oleme tüdrukud nagu tüdrukud ikka, tõmbame kleidid selga ja ..." räägivad nad. Ronygi kinnitab, et noormehega, kes on terve elu Iisraelis elanud, kuid keeldub ajateenistusse minemast, tema sõprust ei peaks.
Kui jätta kõrvale Tel Aviv, mille asukad iisraellaste hinnangul muretult justkui "pilves" elavad, on riik pidevalt üsna ärev. Hamasi kontrolli all olevast Gaza sektorist tulistatakse pidevalt huupi rakette. Iisraeli kaitstus ei sõltu mitte ainult teda vaenavatest naabritest (Liibanon, Süüria, Egiptus), ähvardusi loobib ka Iraan, kelle juhid peavad vajalikuks juudiriigi kaardilt minema pühkida.
Iisraellaste hirmu võib võrrelda Eesti kaitseväelaste hirmuga Afganistanis, kus võib igal sammul midagi kärgatada. Selle vahega, et kui Afganistanis ei kaitse eestlased otseselt Eesti territooriumi, siis Iisraelis küsivad inimesed: kui meie end ise ei kaitse, kes meid siis kaitseb?
Ajateenistusest tulevad Iisraelis ka edukad ettevõtjad. Dan Senpri ja Saul Singeri populaarne raamat "Start-up nation" kirjeldab, kuidas näiteks luure või keerukate relvasüsteemidega kokku puutunud ajateenijad asutavad armeest tulles oma startup-ettevõtteid ning saavad nende müügiga jõukaks. Raamatut arvustanud Indrek Elling on kirjutanud, et need tegelased meenutavad Eesti Skype'i loojaid, kuid selle erinevusega, et Iisraeli poisid oskavad veel hävituslennukiga lennata, terroristide võrgustikesse imbuda ning tankibrigaadi juhtida.
Leskovi ohvitseride akadeemias õppiv Amit Amihud, kes juhib mehitamata lennukeid (UAV), ütleb: "Minu üksuse mehed asutasid UAV-kaameraid arendava startup-firma. Mina otsin väljundeid UAVde testimises."
Iisrael kulutab oma sisemajanduse kogutoodangust kaitsele rohkem kui ükski teine arenenud riik. Mullu läks riigikaitsele ligi 7 protsenti SKTst, rahutuste ajal 1984. aastal koguni 24 protsenti!
Aga ajateenijatele makstav tasu võib olla väga väike, isegi alla 100 euro kuus. Ajateenijad räägivad, et suudavad sellest piskust tasuda heal juhul oma mobiiliarved, kuid iseseisva elu alguseks hea seegi. Ülejäänud kulud katavad tavaliselt vanemad.
Suur rõhk armeele on Iisraeli puhul loogiline, arvestades, et tema ainus sõbralik naaber on Jordaania ning juudiriik on sisuliselt oma eksistentsi teisest päevast alates sõjas. Viimane suurem kokkupõrge oli Gaza konflikt 2008.-2009. aastal. Lisaks veel igapäevane võitlus terroristidega.
Kui keegi oleks kaks aastat tagasi öelnud, et Iisraeli-Egiptuse vahel aastakümneid kehtinud rahuleping on ohus, oleks selle üle vaid naerdud. Aga Hosni Mubaraki kukutamise järel on suhted kahe riigi vahel teravnenud. Ka eelmisel nädalal hukkus Iisraeli-Egiptuse piiril kolm sõjaväelast ja üks tsiviilisik, kui terroristid ründasid piiritara ehitanud tööliste konvoid. Kuna piirkond on äärmiselt pingeline, õigustab see IDFi hinnangul igati suuri kaitsekulutusi.
Tugevasti riivab iisraellaste tundeid holokaust. Sünnist saadik kurt tüdruk Or Bir tuli vabatahtlikuna ajateenistusse, et mitte eakaaslastest eristuda. Ori vanaisa vältis holokausti teemat pikalt, kuid ükskord rääkinud lapselapse pealekäimisel siiski välja, kuidas ta teise maailmasõja ajal Ungari koonduslaagris elas. Ori vanaisa oli laagris laipade põletaja ning pidi ka enda perekonnaliikmete surnukehad ära põletama. Sellest teadasaamisest kantuna teadis Or juba varakult, et tahab Iisraeli ajateenistusse astuda, ehkki tal seda kohustust puude tõttu polnud. Praegu vastutab ta Tel Avivi lähistel õhubaasis lennukitele USAst tellitavate varuosade arvepidamise eest.
Iisraelis loodetakse juba kolmandat põlve järjest, et küllap järgmiste põlvede elu tuleb ikka rahulikum. Võib-olla pole varsti ajateenistust vajagi. Aga kohapeal veidigi olustikku nuusutades ei jää kahtlust: selles regioonis pole rahupoegagi.
