Homses Ekspressis: Eva Klemets: "Saab ju ka nii mõelda, et kogu aeg on suvi"
Särav näitlejanna ja omanäoline lavastaja on pärast lavakooli lõpetamist 2004. aastal jõudnud töötada juba nii Linnateatris ("Et keegi mind valvaks", "Meeletu", "Birdy"), Vanemuises ("Tähed hommikutaevas", "Kogutud teosed") ning mänginud ka Kristian Smedsi kutsel nii Soomes kui Brüsselis. Kaks aastat tagasi liitus ta teatriga NO99 ning on teinud ühe erakordse rolli teise järel (vaata pildigaleriid). Laval näeb teda NO99 teatris taas sügisel, Lauri Lagle lavastatud "Suures õgimises" ja Lorna Marshalli "Iphigéneia Aulises".
Natuke isegi veider on näitleja puhul eraldi rõhutada, et tema töö kehaga on kuidagi eriliselt silmapaistev. Keha ongi ju näitleja tööriist. Ometigi - Eva tööriist töötab mingil teisel sagedusel - neid sõnumeid, mida tema lavalt saadab, ei võta vaataja vastu mitte peaga, vaid tajub neid kogu kehaga.
Lisaks Ojasoo-Semperi tandemi tähttöödes osalemisele on Eva ka Anne Türnpu, Eesti teatri kõige targemaks naiseks tituleeritud lavastaja mõttekaaslane. Kui Türnpu otsib teatris kultuuri ja realiteedi sobimatust, siis Klemetsi puhul on räägitud kõige enam "põgenemisest". Ta on tõepoolest pidevas liikumises. "Seisev vesi on teatris kõige hullem asi," tunnistab ta intervjuus Areenile. Kas ta põgeneb või otsib?
"Kõige hullem on see, kui ühel hetkel istud maha ja saad aru, et sul on iseendaga igav. Et oled olnud nii ühes rattas kinni - uusi mõtteid peale ei tule; kõik on juba tuttavad ja edasi neid mõelda enam ei oska... Täielik tupik. Üks selline hetk oli eelmisel aastal. Küsisin Eero (Eero Epner, NO99 dramaturg, toim) käest, et kas mulle on „Three Kingdomsis” kohta, ja kui pole, siis ma lähen. Ja läksingi. Kaheks kuuks Indiasse. Üksinda. Muidugi mõelnud olin seda mitu aastat juba, et peaks ja tahaks.... Aga lihtsalt teha see cut. See on väga oluline. Tagantjärele kõlab absurdselt – aga ongi nii, et nüüd on mul elu enne ja elu pärast Indiat," võtab ta ühe otsinguteperioodi oma elus kokku.
Aga sa pole mõelnud Eestist päriselt ära minna?
Minul seda küsimust ei ole tekkinud. Ma olen küll veendunud, et tuleb ära käia, aga ära minna… Ära tuleb käia, et näha laiemat pilti. Lihtne on ju mõelda, et kusagil on parem - kindlasti kusagil ongi parem, aga kui kauaks?. Või siis pole mõnda asja võimalik siin õppida. Muidugi ei kannata palgad võrdlust, aga samas, nagu ütleb üks tegelane „Reformierakonna juhatuse koosolekus:“ Oma kodu ja oma riiki saad alati oma käe järgi juhtida.“
Millegipärast olen ma siia parasvöötmesse sündinud. Pimedal ajal tuleks tegeleda selliste asjadega, mis pimedusse sobivad, aga meil käib elu ja töö kogu aeg nii, nagu oleks mingi viies aastaaeg...
See on ikka nii mõtlemises kinni.
Mul on üks lapsepõlve sõbranna, kes arvas, et välismaa – see on palmid ja suvi. Läksime esimest korda Soome ning ta küsis kohe sadamas, et kus palmid on... Kui me ühel pühapäeval Lilleorgu sõitsime, (NO99 põhuteatri hoone avati nimelt uuesti Lilleorus, toim) siis istusid minu taga kaks tüdrukut. Tallinnast olid peale tulnud, läksid Vaidas maha ja arutasid omavahel:
„Jälle on suvi. Mul on selline tunne, et nagu alles teine veerand oleks koolis”
„On jah, mul ka. Selline tunne, nagu kaks suve oleks järjest.”
„Jah, aga üldse ei tahaks, et eelmine suvi meelest ära läheks!”
Armas ju, saab ka nii mõelda, et kogu aeg on suvi.
Näitleja ja lavastaja Eva Klemetsiga kõneles teatrist, budismist, kehast ja maskist Margit Tõnson. Loe homsest Eesti Ekspressist.
