Seda kooli on "kinni pandud" juba seitse aastat, kuid lõplik otsus tuli varakevadel. Sügisel oleks kooli läinud üheksa last, selle käigus hoidmiseks oleks vaja olnud 12.

Ja alles möödunud aastal pandi CO2 rahade eest majale ligi 32 000 eurot maksnud maasoojusküte…  

"Meie kool on Lihula vallas ainus kool, mis vastab kõikidele evakuatsiooni, tuletõrje, toiduameti nõuetele. Maja on puhas ja korras, kuigi sellele pole 1998. aastast remondiraha antud – seda on nii hästi hoitud," ütleb Inga Rennit, kes on kohalikku kooli juhtinud 2005. aastast. Kokku on ta koolis töötanud 18 aastat.

"Mõni ütleb, et see on kõigest töökoht. Aga seda ütlevad need, kes tegelikult ei mõista, mida selline töökoht tähendab. Ei ole nii, et ma müün vorsti üheksast viieni. See on emotsionaalselt…  kooli sulgemine ei ole kerge. Ja see on hästi öeldud." Ta tunnistab, et on selle pärast nutnud ja nutab veel. "Olen siin teinud kõik selleks, et lastel oleks hea ja meil endil mõnus töökeskkond."

Inga räägib, et kord tahtis üks pere nädala sees Lätti veeparki minna. Aga laps polnud sellega nõus! Ta lihtsalt keeldus koolist puuduma. Ja üks poiss ei puudunud neli aastat ühtegi päeva! Kui kord Inga ise hommikul sisse magas, tulid koolilapsed talle ukse taha ja ütlesid, et "õpetaja, palun tule kooli!".

Inga istub kiigeplatsi puupingil. Ta naeratab vapralt, aga silmad on täis kurbust. Tuudil on ju kõik olemas – turvatunne, kodu, armastatud kool. "Võtsime kiigeplatsi jaoks võsa maha, ehitasime kiige. Rahvas aitas õhinal! Siis tegime kaevu korda, ehitasime kõlakoja ja küla sai omale tantsuplatsi. Eelmisel aastal oli avamine. Ise naerame, et nüüd sõidavad autod seitsmekümnega mööda, enne sõitsid sajaga läbi. See on suur asi ja ma olen selle üle uhke," kõneleb ta.

Inga on Tuudi maa sool. Ta on alati külaelanike ja laste jaoks olemas olnud – lapsed on talle isegi pühapäeviti helistanud: "Kas oled koolimajas? Tahaksin dressid kätte saada – ema tahab pessu panna." Tihti tulevad lapsed õhtuti koolimajja, sest teavad, et Inga on seal ja uksed lahti.

Nüüd peab Inga hakkama endale uut töökohta otsima. "Kuigi vallavalitsusest lubati, et nad teevad kõik selleks, et ma siia jääks, pole nad tänase päevani teinud midagi. Õnneks on Õpetajate Leht pakkumisi täis ja hea õpetaja tööta ei jää."

Kooliperele öeldi, et kogu vara ja personal lähevad Lihula gümnaasiumisse, kuid kellelegi seal tööd ei pakutud. Sellest hoolimata on kõigil peale Inga tulevikuplaanid olemas.

"Eks ma saan tööl käia mujalgi, aga kodu on ikka siin," mõtiskleb Inga. "Mul on auto olemas, bussid käivad. Kui on vaja teha muutusi, tuleb olla selleks valmis."

Mis majast edasi saab, pole veel selge. Mõni pakub sinna raamatukogule kohta, teised arvavad, et külaselts võiks selle haldamise üle võtta – see aga nii suurt maja hallata ei suuda.

Alles jäänud koolilapsed jagatakse valla ülejäänud koolide vahel laiali. Kes läheb Lihulasse, kes Metsküla, kes Kõmsi kooli.

"Neljapäeval tuli volikogu otsus kooli sulgemisest, reedel kutsusin lapsed saali ja rääkisin neile ära, et mis neid ees ootab," meenutab Inga. "Lapsed seisid õnnetute nägudega, olid hästi kurvad. Siis üks teise klassi poiss küsis, et kas ta sügisel meile siia külla tulla võib. Ta ei saanud aru, et ka meie peame ära minema."

Mis saab aga külaelust, kui kooli- ja külaseltsi juhti enam küla keskses majas ei ole? Inga pakub, et enam ei võeta nii palju ette ja maja uksed pole enam iga päev lahti. "Ma ennustan vaikset hääbumist."