Merike Estna viimane isikunäitus Eestis oli alles sel kevadel, kui Temnikova & Kasela galeriis võis näha kunstniku uusi töid näitusel “Suur maal ja väike maal”. Möödunud laupäeval avati Lätis Ventspilsis rahvusvaheline kunstiüritus “Lehmade paraad”, kus Estna ainsa eesti kunstnikuna osaleb.

Kirjandus
Viimase aja parimate lugemiselamuste hulka kuuluvad kindlasti Jonathan Franzeni “Freedom”, Ian McEwani “Solar” ja Michel Houellebecqi “The Map and the Territory”. Kõik kolm kirjanikku kuuluvad minu lemmikute hulka juba varasemast. Meeldivalt üllatas ka äsja loetud Nick Hornby “A Long Way Down”, mis vaatamata sisukokkuvõtte tõsidusele ja depressiivsusele oli äärmiselt humoorikas ja positiivne raamat.

Kaasaegne tants
Kaasaegne tants liigutab mind tihti sügavamalt kui kõik teised performance-kunsti liigid. Kui muusikat armastan ma kuulata rohkem omaette ja ateljees, siis tantsu peab loomulikult vaatama etendusel. Pina Bauschi tantsuteatri etendus “Nur Du”, mida käisin vaatamas mõned nädalad tagasi, raputas mind korralikult.

Muusika
Vahel kuulan terve päeva üht ja sama plaati, eriti kui olen ateljees tööl. Hetkel meeldivad mulle väga Isao Tomita ja Buika. Artist, kelle muusika mind juba ammusest on köitnud ja kelle juurde ma alati tagasi pöördun, on Steve Reich. Üks mu kõigi aegade lemmikuid on veel “Cold Song” Purcelli ooperist “King Arthur”, Klaus Nomi esituses.

Kunst
Eelmisel laupäeval enne Londonist ärasõitu tahtsin veel ruttu ära vaadata Grayson Perry näituse “The Vanity of Small Differences”, mis koosneb peaaegu täielikult Perry uutest gobeläänidest. Olen alati olnud tema kunsti suur austaja ja arvan, et ta oskab täiesti geniaalselt kasutada väga traditsioonilisi tehnikaid tänapäevases kontekstis.