TÄISMAHUS: Eksperiment: kuidas sõltlasnoored Hispaaniasse “tasuta” ravile saavad
Soovid puhata tasuta Hispaanias? Lahkuda Eestist ja oma probleemidest? Ühele teismelisele narkosõltlasele kõlab selline ettepanek nagu kaunis unistus. Saaks vaid ära!
Just selliseid pakkumisi teevad noortele sõltlastele kaks meest, Igor ja Boriss. (Perekonnanimed on toimetusele teada.)
Linna peal käivad sõltlasnoorte hulgas jutud: saab minna Hispaaniasse. Seal võtab kõiki soovijaid vastu üks rehabilitatsioonikeskus, kus saab mitmeid kuid niisama elada. Pakkujateks kaks meest, Boriss ja Igor. Neid olla nähtud Nelli Kalikova keskuses. Mingi tüdruk ja keegi veel olevat juba läinud. Bussipeatuses Lasnamäel, kohe ametlike linnakaartide kõrval on üleval kuulutus. „Tähelepanu, lapsevanemad, kelle lapsed on vajunud narkosõltuvuse sohu!” algab pöördumine, kirja pandud vene keeles. „Rehabilitatsioonikeskused Hispaanias ja Portugalis aitavad teid.” Täpsema informatsiooni saamiseks on lisatud telefoninumber. Suurte tähtedega rõhutatakse aga kõige lõpus, et rehabilitatsioonikursuse läbimine on tasuta.
Seda kuulutust lugedes tekib hulgaliselt küsimusi. Kuhu ikkagi lapsi kutsutakse ja kes selle taga on? Miks pöördutakse just lastevanemate poole, ehkki välismaale kutsutavateks on lapsed? Miks näiteks ei ole kuulutus sõnastatud nii: kui teil on perekonnaliige, kellel on sõltuvusprobleemid, siis me pakume seda ja toda? Miks ei ole üldse märgitud keskuse nime, kuhu kutsutakse?
Teada saamaks, mida mehed siis ikkagi täpselt pakuvad, teeme oma eksperimendi.
Seame üles väikese näitemängu ja esitleme Borissile ühte kandidaati, 16-aastast tüdrukut. (Meie näitemängus osalev neiu on tegelikult veidi vanem ega ole sõltlane, kuid oli julgelt nõus meie eksperimendis osalema.) Borissiga lepib kohtumise kokku vene keelt rääkiv noormees, keda nimetame Denissiks ja kes esitleb ennast neiu ema töökaaslasena, kes tegeleb oma kolleegi ula peale läinud tütrega. Ema ennast tema tütre saatus enam eriti ei huvita. Tüdruk liigub halvas seltskonnas ja reklaamikuulutus näis justkui tema jaoks mõeldud olevat. Selline on paraku paljude noorte sõltlaste perekondlik situatsioon — vanemate huvi puudus kogu olukorra suhtes, mis hõlbustab laste sõltuvuse süvenemist ning see omakorda teeb neist väga kerged manipulatsiooniohvrid.
Kohtumine Borissiga lepitakse tema soovil kokku Solarise keskusse. Boriss jääb kõvasti hiljaks ja soovib siis kohviku asemel suhelda hoopis õues pargis. Kohtumispaiga muutmine viimasel hetkel ja suhteliselt närvilisel viisil näib kentsakas. Borissi huvi on kohe algusest pööratud tüdrukule endale. Ta püüab rääkida temaga otse, kuid esiteks, kuna meie näitlejaneiu ei oska eriti vene keelt, ning teiseks, kuna meie kokkulepe oli algusest peale, et ta ei lasku ise mehega midagi pikalt arutama, siis Borissil see eriti ei õnnestu.
Ära palju aega raiska, on Borissi peamine sõnum tüdrukule. Jutt hakkab tal kohe jooksma, kui tore ja positiivne keskus Hispaanias teda ootab. Samal ajal on öeldu väga üldine ja ümmargust õhku täis nagu õhupall. „On vaja osta pilet ja 300 eurot,” laob Boriss kohe välja, mis Hispaania keskusse minekuks vaja on. Raha läheb temale ja ta sõber Igorile abistamise ja „dokumentide tegemise” eest. „Miks teie tegelete sellega?” pärib meie näitleja Deniss. Selgub, et tegemist on endiste narkomaanidega, kes on nüüdseks juba sellest pahest välja saanud. Siis aga pöördub Boriss kohe tagasi tüdruku enda poole: „Kas sa oled enne reisinud üksinda? Hispaanias, Itaalias oled käinud?” Tüdruk raputab pead. „Mida sa tarbid? Kas süstid või tõmbad ninna?” Tüdruk vastab kokkulepitult, et tõmbab ninna, ja nimetab aineid.
Põikleb vastamise eest
Deniss üritab uuesti: „Kas te olete selle programmi esindajad siin Eestis?” Küsimus jääb vastamata. „Eestis ei saa midagi teha, siin sind ei aidata, mingeid programme siin ei ole,” juhib Boriss jutu hoopis kohalikele puudujääkidele ja põhjustele, miks peaks lahkuma. „See on hea võimalus minna ära ja Eestist puhata,” leiab ta.
Meie neiu saatja küsib vahele: mis on siis rehabilitatsioonikeskuse nimi ka? Sellele aga vastust ei laeku, jutt läheb jälle vastusest ümaralt mööda. Boriss kirjeldab selle asemel, et neiu saaks keskuses olla kolm kuud, kuus kuud või ka üheksa kuud — kuidas aga ise soovib. „Kolm kuud saad olla nagu turist, siis tuleb teha kohalik elamisluba. Siis saad seal ükspuha mida teha,” kinnitab Boriss. „Riigi kulul saad elada seal, kõik on tasuta!”
Boriss pakub reisi korraldada nii, et tüdruk sõidab välismaale üksinda, ilma vanemateta. Ema nõusolekust ega volitusest lapse välismaale minekuks juttu ei tulnud. „Mina saan saata siit bussi peale ja Igor tuleb Madridis vastu,” selgitab tegevuskava Boriss. Variant on ka, et kumbki meestest sõidab bussiga kaasa. Lennukiga sõitmine ei ole Borissi arvates hea mõte, ikka tasuks tema arvates minna bussiga. Olevat ka odavam.
Kui Deniss küsib, kas mingi leping ka tehakse, lendab Borissi käsi kohe ehmatusest suu ette. „Ei, ei ole,” teatab ta. „Ta sõidab sinna puhkama, saab seal olla nii mitu kuud, kui ta tahab,” kordab ta taas. „Olge rahul, see on Hispaania valitsuse toetusega.”
Borissi suust ei õnnestu kuulda ühtegi nime. Mis keskusega tegu, kohtumisel välja ei tulnudki. Keskuse internetilehekülje linki küsides sai Deniss vastuseks: „Te ei saa sellest nagunii aru. Seal on Hispaania keeles kõik.” Järgmisel päeval saabus Denissi meilipostkasti siiski Borissilt kiri lingiga Beteli keskuse lehele.
Hispaania keskus ei tunne
Kohtumise lõppedes, kui meie näitlejad lubasid asja peale mõelda, proovis Boriss veel tüdrukuga eraldi rääkida ja küsida talt tema meiliaadressi.
Mis saaks seal välismaal edasi, me teada ei saagi, sest selle teadmise nimel me oma näitlejannat sinna saatma ei hakka. Selle asemel võtsime otse ühendust keskuse enesega.
Betel on rahvusvaheline uskliku taustaga organisatsioon, mille peakeskus asub Hispaanias, kus ta aastate eest asutati. Tegu on suuresti isemajandava keskusega, mis tähendab, et seal elavad mehed töötavad, tehakse puutööd jms. Eesti Päevaleht võttis telefoni teel ühendust Beteli Madridi keskusega, kus asub Hispaania keskuste võrgustiku peastaap. Kuulates ära Borissi ja Igori Eestis levitatava reklaami, oldi seal väga üllatunud. Esiteks ei tunne nad sellenimelisi mehi. (Edastasime ka meeste perekonnanimed.) Teiseks Betelil üldse ei olegi Eestis esindajaid. Kui Eesti inimesed sooviksid Beteli rehabilitatsiooniprogrammis osaleda, siis võiksid nad minna nende Soomes asuvasse keskusse või Venemaale, pakuti keskusest.
Beteli kodukord näeb ette, et iga kandidaadiga tehakse näost näkku intervjuu, tutvutakse tema haiguslooga ja alles siis tehakse otsus vastuvõtmise kohta. Keskus on aga üleüldse mõeldud täiskasvanud meestele, enamasti vanuses 30–40 aastat, kinnitati Madridist. Lapsi või teismelisi ei võta nad üldse vastu. Borissi ja Igori pakutud skeem tundus keskkontorile väga kahtlane.
Missioon, mitte äri
Enne kohtumist helistasime veel eri telefonidelt Borissile ja esitlesime end huvilistena. Pakkumiste hind ja sisu muutusid iga korraga. Vahendamise eest küsis ta kord 300 eurot, siis jälle 500. Samuti muutus inimeste arv, kes oleks justkui nende vahendusel juba Hispaaniasse läinud. Boriss ütles, et reisiks keskusse on vaja maksta talle raha ja inimese passi. „Ei, ID-kaardiga ei saa sõita, passi on vaja. Ja seal on vaja teha elamisluba. Ilma selleta seal elada ei saa.” Selle eest tulebki talle maksta, tema teeb need vajalikud dokumendid.
Samuti rõhutas Boriss, et teeb koostööd Nelli Kalikova keskusega, kelle poole ta huvilised täpsema info saamiseks suunas.
Eelmisel reedel helistas siinkirjutaja uuesti Borissile ja tutvustas end ajakirjanikuna. Mehe sõnul oli ta selleks ajaks Hispaaniasse saatnud neli inimest. Üks neist olevat tüdruk, kolm meest. Kui palju nad talle saatmise eest olid maksnud, Boriss enam täpselt ei mäletanud. „Nad on olnud seal juba kuid. Neile meeldib seal,” kinnitas Boriss. Miks teda Madridi keskuses ei tunta, ta öelda ei oska. „Ju nad ei tunne seal ka kõiki,” arvas ta. Nende pakkumine aga ei olevatki ametlik, nad ei tee seda firma kaudu ning lepingut nad ka inimestega ei tee. „Me tahame lihtsalt aidata inimesi. See on missioon, mitte äri.”
Borissi sõnul on pakkumine suunatud kõigile, kes muretsevad oma laste pärast, ka täiskasvanud laste pärast. „See raha, mida küsime, on meile kompensatsiooniks,” selgitas ta. Mingit garantiid nad ei anna juhuks, kui välismaal olles midagi juhtub, möönis Boriss.Tuttavad tegelasedKalikova: mina neid enam ei usalda
Aidsi tugikeskuse juht Nelli Kalikova kinnitas, et tutvus hiljuti Igori ja Borissiga, kes käisid ka nende keskuse kliente Hispaaniasse kutsumas.
Kalikova kutsus Igori esinema ka oma narkovõõrutustallu. Kalikova möönis, et andis nende numbri ka ise edasi mõnele enda kliendile.
Küsimusele, kuidas ta kindlaks tegi, mis pakkumisega ikka on tegu, vastas Kalikova, et lõi arvutisse meeste antud lingi ja tuvastas, et selline keskus eksisteerib. Ise ta sinna ei helistanud ja rohkem asja ei uurinud.
Siis aga selgus, et link, mille mehed Kalikovale andsid, viib hoopis teise Hispaania keskuse saidile, nimeks Asociatión Reto — No a la droga. Betelist polnud tema kuulnudki. „Minu kliendid aga minu teada nendega Hispaaniasse ei läinud. Ise just mõtlesin, et kui keegi tahab minna, siis ma tahaks nendega ikka mingi lepingu teha ja oma MTÜ raamatupidamise kaudu seda korraldada,” sõnas Kalikova, kes hakkas meeste skeemis üha rohkem kahtlema. „Ma kindlasti ei ole nende esindaja. Mulle tundub, et nad kuritarvitavad minu nime.”
Kui seejärel Borissi käest üle küsisime, mis keskusega nad siis tegelikult koostööd teevad, kas Beteliga või Retoga, vastas Boriss, et mõlemaga. „Meil on tuttavad igal pool,” kinnitas ta.
Kuid Betelist öeldi Eesti Päevalehele, et kuna iga inimese puhul otsustatakse vastuvõtt individuaalselt ja Hispaanias kohapeal, siis kuidas saab inimese Eestist minnes kindel olla, et ta seal vastu võetakse? „Kui Betelis ei võeta, siis saadamegi Retosse,” oli Borissil kohe vastus võtta.KommentaarPolitsei: soovitame kuulutusele mitte reageerida
Andres Väliste
Põhja prefektuuri kriminaalbüroo vanemuurija
Politsei on nende kuulutustega kursis. Sellise kuulutuse avaldamises ja väidetavas vahendamise skeemis puuduvad süüteokoosseisu tunnused, meile pole ka teada, et kedagi oleks sellise skeemiga petetud. Küll aga tuleb sellistesse kuulutustesse suhtuda väga skeptiliselt ning on õige ka inimesi hoiatada. Loodan, et inimesed mõistavad — kui me räägime sõltuvuses noorte saatmisest rehabilitatsioonikeskusesse välismaale, siis pole bussipaviljoni seinale kleebitud anonüümne kuulutus kindlasti see koht, kust infot otsida.
Politsei saab eelkõige soovitada mitte reageerida sellistele kuulutustele. Kindlasti tuleks endale selgeks teha, millega on tegu. Kui kuulutus või vahendajad äratavad vähimatki kahtlust, tasub emaettevõttelt uurida, kas ja kes on nende esindajad Eestis. Kokkuvõtlikult: välismaale asumine või kellegi sinna saatmine on suur otsus, seda tuleb kaaluda põhjalikult, info peab selleks olema ammendav.
Juhul kui keegi on selle kuulutuse kaudu siiski sattunud kas kelmuse või muu süüteo ohvriks, tuleb sellest teavitada politseid.
