TÄISMAHUS: Eesti Päevalehe ja TopGear Eesti kütuseeksperiment andis oodatule risti vastupidise tulemuse
Aastast aastasse räägivad autojuhid kütuse teemal juttu puhudes sellest, kuidas küll siin müüdav mootoribensiin ja diislikütus on kui mitte just solk, siis märgatavalt kehvema kvaliteediga kui kas või Soomes. Eriti veendunud on selles kütuseteemaliste artiklite kommenteerijad, keda koguneb ilma vaevata alati mitusada.
Korduvad tähendused stiilis „Eestis tangitav kütus üldjuhul haiseb ja puudub selline autot edasiviiv jõud”, „Saksa bensiiniga sõitsin 100 km rohkem kui meie solgiga” ning „Norra mägedes isegi sõidab ühe liitriga umbes 10 protsenti kilomeetreid rohkem kui meil” hakkavad silma juba esimeste Google’i otsingumootori pakutavate artiklite kommentarides.
Toetavaid peanoogutusi ei tule ses küsimuses mitte pelgalt foorumeid ja kommentaariume lugedes, vaid ka näiteks autoremonditöökojas oma neljarattalist sõpra oodates töömeeste või töökoja juhtidega juttu vestes.
Kohalikud kütusemüüjad aga kinnitavad kui ühest suust vastu: siinsetes tanklates müüdava kütuse kvaliteet vastab igati nõuetele ja on turgude teatud erinevusi arvestades (vt kütusemüüjate kommentaare loo kõrval) naabritega ka võrreldav.
Seega, kui sa just Tartus Annelinna garaažide vahele mõne vana Volkswagen Passati või Chevy Vani paagis teiselt poolt idapiiri siia toodud bensiini või diislit ei osta, peaks su auto mootor olema tanklaomanike sõnu uskudes sama hästi teenindatud kui mõne Tampere Tuomase või Jönköpingu Jonase oma.
Et seda väidetavat vastuolu lahendada, ühendas Eesti Päevaleht jõud tehnikaajakirjaga TopGear Eesti. Testisime Soome ja Eesti kütuseid. Mitte mingis tuuletunnelis või autotootjate imelisi kütusekulunäitajaid võimaldavates imelaborites. Päriselus, päris autodega ja päris juhtidega. Eesti teedel.
Leppisime TopGeari peatoimetaja Urmas Ojaga kokku, et proovime kahe võimalikult identse auto peal enimlevinut ehk bensiini oktaanarvuga 95. („Müüdimurdjaid” mängisime tegelikult juba kuu aega tagasi, kuid ajakirja ilmumistsüklist johtuvalt ootasime tulemuste üllitamisega tänaseni.)
Soomes märgatavalt kallim
Kütust hankisime Soome ja Eesti Neste automaatjaamadest 20 liitrit. Raha kulus Soomes 33,78 eurot ja Eestis 27,18 eurot. Esimene mõte — parem olgu rahvalegendi levitajatel õigus ja Soome bensiin viigu meid 6,6 euro eest kaugemale! Autodeks oli kaks pea täiesti uut, ent siiski juba sissesõidetud Hondat. Civicud, mis olid aprillis Eestist Mandri-Euroopa põhjatippu Nordkappi ja tagasi sõitnud. Mõlema paak oli tilgatumaks „imetud” ja kilometraaž ligi 13 000, läbisõidu vahe vaid üks kilomeeter.
Otsustasime Urmasega Tallinnas bensiinikanistritega mässates, et kohe kõike 20 liitrit korraga paaki ei pane. Mõlemasse masinasse sai 12 liitrit kütust, salongitemperatuur samale tasemele ja sõit võis alata.
Valisime sihiks Pärnu ja eeldatavat kütusekulu arvestades lootsime salamisi jõuda koguni Iklasse. Tegu oli tööpäeva ennelõunaga, mil isegi Via Baltical väga palju liiklust pole, nii et saime sujuvalt ees olevatest autodest ja aeg-ajalt fotograafi huvides ka teineteisest mööduda.
Esimene etapivõit Eestisse!
Et anda testile pisutki teaduslikku vunki, vahetas kaassõitja — fotograaf ja sõidust video kokku pannud Siim — aeg-ajalt ka autosid, et võimalikku kaaluvahet ja sellest tulenevaid erinevusi tasandada.
Muidugi olime ka meie sõprade ja muidu tarkpeade jutu põhjal veendunud, et „Soome 95” sõidab Eesti omast kaugemale. Fotograaf Siim istus seetõttu pärast Pärnut Eesti kütust lonksavasse masinasse, et tabada juhi esmaseid emotsioone ning teha ülesvõtteid mööduvast ja lehvitavast „soomlasest”. Kuid võta näpust!
Pisut pärast Kablit Majaka küla teeristis hakkas punane soomlane turtsuma, samas kui „Eesti 95” pardaelektroonika lubas veel julgelt — ehkki viimase piiri peal — jätkata. Ning jätkaski, kokku 7,5 kilomeetrit. Läti piirist jäi siiski 3,2 kilomeetrit puudu, kuid uhke tunne oli sees — Eesti võitis!
Viimast kaheksat liitrit tankides ja sedapuhku mitte pelgalt fotograafi ühest autost teise kamandades, vaid ka ise autosid vahetades avastasime kahe silma vahele jäänud detaili — „soomlane” sõitis terve tee ülimat säästlikkust lubavas ECO režiimis, kuid „eestlasel” oli see nupp sisse lülitamata jäänud.
Tagasisõidul sai aps parandatud ja see andis kohe ka tunda! Ökorežiimis sõitis „Eesti 95” samuti 7,5 kilomeetri võrra kaugemale, kuid sedapuhku kaheksa liitriga varasema 12-ga võrreldes. Kaardi peale kantuna: Soome bensiin jättis Honda tee äärde 324,6 kilomeetrit pärast starti. Märjamaa tanklagi oli õnneks nägemisulatuses, kui poleks taibanud Pärnus kanistreid tagasisõiduks pisut täita. Eestlane aga vuras veel pisut edasi, Varbolani. Selja taha jäi 339,6 kilomeetrit.
Ehk siis 33,78 euro eest müstifitseeritud „soomlast” sõidutas meid 324,6 kilomeetrit, mis teeb 9,61 kilomeetrit ühe euro eest. Kohalik „solk” sõidutas 27,18 euro eest 15 kilomeetrit kaugemale ehk ühe euro eest saab läbida tervelt 12,5 kilomeetrit! Teises mõõtkavas arvutatuna: kui Soome kütusega sõitev auto läbib kilomeetri, siis meie kütusega läbiks sama kogusega 46 meetrit rohkem.
Müüt murdub üha uuesti
Taaskord murdus varasematelgi aastatel auto- ja tehnikaajakirjade poolt testitud müüt nagu müüdaks meil siin solki.
Seda, et meie kütus on ka tehnilistelt omadustelt igati võrreldav Soome omaga, näitab ka meile abikäe ulatanud TTÜ kütuste tehnoloogia teadus- ja katselaboratooriumi analüüs (vt kõrvallugu). Ja õigupoolest tuleb ju meie tanklakettide kütus nii Soome kui ka Skandinaavia rafineerimistehastest, mitte mingit salatoru pidi Venemaalt Leetu Mažeikiaisse, et sealt siis määrdunud tsisternides meie bensiinijaamadesse loksuda.
Kuid ilmselt on Higgsi osakese otsimisega võrreldav küsimus see, miks on järjekindlalt pea iga Eesti autojuht veendunud selles, et Põhjamaades ja Lääne-Euroopas müüakse parema kvaliteediga kütust. Et aga eelnimetatu on kuuldavasti nüüdseks leitud, siis saame ehk ka tolles argisemas küsimuses peagi targemaks!
Kahtlemata leidub nüüdki lugejate ja kommentaatorite hulgas inimesi, kes hakkavad võrdlema loo autori ja TopGeari peatoimetaja kehakaalu, sõidustiili, autode iseärasusi ja kõike muud. Kindlasti me identset gaasilevajutust või pidurdamist ei saavutanud. Kuid seda saabki vaid katselaboris. Kogetu põhjal usume katsejänestena siiski, et see müüt on vähemalt murenenud kui mitte purustatud. Vähemalt kuni järgmise korrani.
Eesti Päevalehe palvel analüüsis testis kasutatud kütuseid ning lisaks veel kahe siinse tankla mootoribensiini proove Kohtla-Järvel asuv TTÜ Virumaa kolledži kütuste tehnoloogia teadus- ja katselaboratoorium.
Laboratooriumi juhataja Rein Muoni eestvedamisel korraldatud sertifitseeritud katse tulemused kinnitavad ühte iseenesestmõistetavat eeldust — kõik proovid vastavad Euroopa Liidus kehtestatud nõuetele. Kuid on ka mõned väikesed erinevused.
Nii näiteks sisaldub ülimalt mürgist, ent põlemist soodustavat benseeni Soome Neste proovis 0,45 protsenti, samas Eesti omas oli seda 0,67 protsenti. Piirnorm on üks protsent. Katselaboratooriumi juht Rein Muoni märkiski, et kui benseeni sisaldus on kütuses väiksem, siis põleb ta kehvemini, suurema kontsentratsiooni korral seega paremini.
Teine erinevus Soome ja Eesti kütuse vahel oli 15-kraadise temperatuuri juures mõõdetud tihedus ja siin olid kõik Eesti proovid Soome omast madalamad. Ka selle puhul nendib Muoni, et tihedam kütus on ühtlasi raskem. Samas aitab põlemisele kaasa rohkem kergeid osakesi.
Oluline on siinkohal märkida, et TTÜ Virumaa kolledži katselaboratooriumi esindaja meie sõidutestis ise kaasa ei teinud ning nende roll piirdus edastatud proovide analüüsiga. Kuid analüüsitulemustest võib järeldada, et Eesti Neste põlemisomadused on Soomes müüdavast paremad.
„Kui bensiin paremini põleb, kulub ka vähem kütust ja see annab autole omakorda rohkem võimsust,” võttis Rein Muoni viimati keskkoolis keemiat õppinud inimeste jaoks kütuste vahe olemuse lihtsate sõnadega kokku.KommentaaridKogu Neste kütus tuleb Soomest
Ivar Kohv
Neste Eesti AS
Kõik Neste tanklates müüdavad mootorikütused tarnitakse siia Soomest, Porvoos asuvast Neste rafineerimistehasest. Sama kehtib ka Soome Nestede kohta. Kütus nii siin kui sealpool lahte vastab samadele standarditele ja kvaliteedinõuetele.
Teie poolt kirjeldatud eksperimenti on ka varem korduvalt erinevate väljaannete ja ekspertide poolt tehtud. Nii Tehnikamaailma kui Autolehe testides jõuti tulemustele, et Eestist ja Soomest ostetud kütusega läbiti sama palju kilomeetreid.Müüdav kütus erineb riigitiJaanus Pauts
Statoil Fuel ja Retail Eesti AS
Antud eksperimendi puhul on oluline märkida, et Eestis, Soomes ja Rootsis vastavad kõik mootorikütused küll Euroopa Liidus kehtestatud kvaliteedinõuetele (EN228 ja EN590), kuid riigisiseselt on näiteks nii Soomes kui ka Rootsis mootorikütustele esitatud täiendavaid nõudeid, mis teeb võrdluse mootorikütuse enda keemilistelt omadustelt ebatäpseks.
Ühe näitena võib siinkohal tuua biokomponendi sisalduse mootoribensiinis. Soomes peab mootoribensiin 95 sisaldama 10% bioetanooli, Rootsis vähemalt 5%. Eestis ei ole biokütuste lisamise nõuet kehtestatud.
Statoil Fuel & Retail Eesti AS mootorikütuseid tarnitakse Statoil ASA rafineerimistehasest Mongstadis ja PKN Orleni rafineerimistehastest. Kõik mootorikütused läbivad range kvaliteedikontrolli ja need vastavad täielikult või ületavad Eestis kehtestatud mootorikütustele esitatavaid nõudeid.Alexela bensiin tuleb SoomestOlavi Maaring
AS Alexela Oil
Alexela Oili poolt müüdavad kütused — kõik bensiinid ning ka diislikütus — on pärit Soome Porvoo rafineerimistehasest.
